Reisul on vahel päris mõnus. Hotell on meil mingi hüpermodernne – kõik asjad käivad automaatidega, alustades check-ini tegemisest kuni kohvi, jogurti, interneti ja lisapadja lunastamiseni. Paar inimest on siin siiski ka. Peamiselt selleks et luurata nurga taga kuniks keegi midagi valesti teeb ja nördinud pilk silmis õiendada. üsna sürr
Tom Stoppardi Arkaadiat nägin esimest korda kunagi 1997. või 98. aastal Linnateatris ja siis meeldis väga. Sellepärast oli ka huvi suur, et mis lavaka 24. lennu noored sellest etendusest teevad – jälle tore, et Ugala Tartusse külla tuli.
Mõnusalt keerukas ja nüansirikas tekst, kergelt müstiline, salapärane, põnev. Tekst ja lugu ise on kohe väga head. Aga sel korral oli see ka naljakas – Linnateatrist ma seda ei mäletanud. Võti, milles noored tegid etendust, oligi mu arvates koomilisem, mängulisem, veiderdavam ja vähem tõsine-pühalik. Osad tegelaskujud olid grotesksemad kui mulle meeldinud oleks – no näiteks helerohelise läikiva särgiga ja täiesti hüsteeriasse laskuv dändilik Bernard Nightingale (“kas te olete homo?” “Ei, tegelikult ei ole”). Ja Leedi Croom (Sandra Üksküla Uusberg) oli minu maitse järgi ka natuke liiga vähe väljapeetud ja teatraalne kohati, kuigi üldiselt väga hästi mängitud. Ei oskagi öelda, mis häiris – tegelased olid kohati liialt äärmuslikud ja äärmuslike emotsioonidega, pisut skemaatilisevõitu ja kohati mõne üksiku tegelase puhul tundsin puudust peenematest nüanssidest.
Alguses hoidsin mitmed head minutid hinge kinni hirmust, et äkki neil ei tule välja ja asi on piinlik – Septimuse teksti oli diktsiooni pärast alguses raske jälgida, aga ta sai sellest ruttu üle. Edaspidi oli selle koha pealt kõik perfektne – andis silmad ette nii mõnedelegi vanadele näitlejatele. Natuke kartsin ka, et koomilisena või kooliteatrina võib mõjuda, et noored mängivad igas vanuses tegelasi – emasid ja isasid, poegi ja tütreid – aga ei, kõik töötas hästi. Nende hulgas on kindlasti väga häid näitlejaid.
Foto Ugala kodulehelt. Veel pilte vt SIIT.
Väga hea mulje jättis Liis Haab, kes Thomasinat mängis – mänguline, torssis, ninakas, väga tõetruu lapse roll. Ta võitis täiesti mu südame. Mait Jooritsa Septimus meeldis mulle ka väga - ta oli mu hinnangul kõige nüansirikkam ja peenemalt välja töötatud tegelaskuju. Hehee, iseäranis toredad olid karnaalse embuse jutud ning see, kuidas ta sõpra poeeti nöökis. Kõik kohmetuse, piinlikkuse, nöökimise, tõsiduse, segaduse emotsioonid töötasid hästi. Väga lahedalt tehtud roll. Liisa Pulk oli nii uskumatult elav ja loomulikuna mõjuv tegelaskuju. Huvitav, kus ma teda näinud olen – mõtlesin kogu etenduse aja, aga välja ei mõelnudki. Aga räägitakse, et ta on nüüd Vanemuise ridades. Kahju küll, siis pean jälle nende etendusi vaatama minema (olen ju endale korduvalt lubanud, et enam vanemuisesse ei lähe), kuigi Oksaneni Puhastust tahaks nagunii näha.
Eks muidugi Linnateatri suurepärane ja hoopis teistsugune lavastus segas natuke vaatamis – õnneks väga selgelt enam meeles polnud. Ainult kogu etenduse meeleolu tundus hoopis teine olevat. Ja Andres Raagi Valentine oli hoopis soliidsem, usaldusväärsust sisendavam tegelane kui Mihkel Tikerpalu nohiklik, närviline ja kergelt haletsust tekitav teadlaskuju. Aga üsna mage oleks muidugi olnud, kui see lavastus oleks eelmist kopeerinud, nii et võrdlemine on tegelikult üsna mõttetu.
Oli hea teatrikogemus. Ootan huviga uusi kohtumisi 24. lennuga.
Tartu oma Emajõega on imeline linn. Keset kõige linnamat linna on loodusemast loodusem loodus – konnad krooksuvad, kajakad kisendavad, luiged matsutavad mõnuga konnatiigi gurmeerestoranis, lillikesed õitsevad keset vett ja ja selle ääres varahommikuste kalameeste vahel. ja päike sillerdab. kevadest on juba saanud suvi.
Ugala lavastus Kay Pollak “Nii nagu taevas” käis Vanemuises. Väga tore, et käis! Ma Ugala asju ei ole peaaegu üldse näinud, puhtalt uudishimust läksime – sealjuurest lugesin põgusalt, et lugu on dirigendist. Rohkem ette ei teadnud midagi – just nii nagu mulle etendusi vaatama meeldib minna.
Oli väga heas mõttes klassikaline teater, mis jutustas lugu kaasatõmbavalt, hingeminevalt ja ennastunustamapanevalt. Tõesti, kui ma vaatan NO-teatri etendusi, mis mulle väga meeldivad, kuid mis on alati sellised, et ma ei unusta hetkekski, et olen teatris ja vaatan teatrit – ma ei unusta ära iseennast ja mu analüüsiv mõistus vaatab, mõtleb, sõnastab arvamusi - siis seekord oli teisiti. Ma unustasin enda ära, läksin etenduse sisse. Nii et etenduse lõpuks olid mul vaid emotsioonid, ei ühtki mõtet etenduse kohta. Nii et seekord tuleb tagantjärgi mõtted mõelda.
Liigutav ja sisukas etendus oli, hästi mängitud ka – nii mõnigi näitlejatöö meeldis kohe väga (Carita Vaikjärv, Indrek Sammul, Arvi Mägi, Kata-Riina Luide) ja mitte ükski ei olnud häirivalt vilets. Häiris küll kohutavalt Peeter Tammearu mängitud kirikuisa, aga mitte näitlemise pärast, vaid tegu oli lihtsalt kohutavalt ebameeldiva kitsarinnalise ja kalgi tegelaskujuga.
Stereotüüpiline kirikuisa, kes oma võimu teiste allasurumisest ja jumalakuulekusest saanud. Ja siis järsku tuleb külla loominguline ja vabamõtlejast dirigent, kes muusikaotsingutega koos külarahvast avada püüab ja kelle koorijuhendamise tagajärjel inimesed iseennast leidma hakkavad, moraali ja pealesurutud käitumismustrite ahelatest end lahti murdma. Nii imetoredad pisikesed avanemised, aga ka suuremad. Kõige toredam oli kui kuuekümnendates härra oma südamedaamile lõpuks avaldas, et ta algkoolist saati teda armastab :) Oi, aga nüüd hakkan ma juba etendust ära rääkima.
Ahjaa, ma ei saa jätta mainimata et poolkurt ropendav Luule Komissarov oli naljakas ja värskendavalt eristuv sellest seltskonnas. Pani mõtlema, et kas selline tegelaskuju oli tõesti sinna ontlikusse mägiküla seltskonda sisse kirjutatud (ja kuidas, oh kuidas teda seal küll tolereeriti sellisena?), või tuli proua Laine otse Õnne 13-st Luulega lihtsalt kaasa.
pildid Ugala veebist. veel pilte etenduse kohta SIIN
Minge vaatama. Tore etendus on. Rääkida sellest on kuidagi keeruline, sõnad ei jõua järgi sellele emotsioonile, mis etendus loob. Ja pealegi on muusikal etenduses suur roll. Ugala näitlejate koor on andekas ja heliline kujundus võimas, omapäraste harmooniatega. Muusikalise kujunduse eest kiidusõnad Ingo Normeti ja Peeter Konovalovile.
Ei tea kas sellest, et mõni aeg tagasi oli hirm, et lumi ei lahku enam iialgi, või sellepärast, et ma olen ka nädalavahetusteks arvuti taha tööd tegema sunnitud, aga kevad tundub kuidagi eriliselt armas ja soe.
Kevad on pesapunumise aeg. Kassil vedas, keegi on pesa juba valmis pununud. Kuigi see ON tiba pisike. Mõnusa asendi otsimine võtab alati tükk aega ja siis ka ei pruugi alati kõik käpad sisse ära mahtuda.
Ma otsin pidevalt uusi viise, kuidas aedvilju süüa. See täidetud baklažaan oli küll väga mõnus. Uuristasin pooled seest tühjaks, praadisin saadud sodi pannil koos seente, sibula, küüslaugu ja tomatiga ära. Kodujuustu ja juustu ka sekka. Maitseaineid ka. Ja kogu see möks tagasi baklažaani sisse, mis ahjus sel ajal kui ma möksi valmistasin juba natuke küpses. Tagasi ahju ja varsti oligi valmis.
Täidiseks võib ju panna mida iganes. Hakkliha juurde, või fetajuustu, oliive,
