Arkaadia

Tom Stoppardi Arkaadiat nägin esimest korda kunagi 1997. või 98. aastal Linnateatris ja siis meeldis väga. Sellepärast oli ka huvi suur, et mis lavaka 24. lennu noored sellest etendusest teevad – jälle tore, et Ugala Tartusse külla tuli.

Mõnusalt keerukas ja nüansirikas tekst, kergelt müstiline, salapärane, põnev. Tekst ja lugu ise on kohe väga head. Aga sel korral oli see ka naljakas – Linnateatrist ma seda ei mäletanud. Võti, milles noored tegid etendust, oligi mu arvates koomilisem, mängulisem, veiderdavam ja vähem tõsine-pühalik. Osad tegelaskujud olid grotesksemad kui mulle meeldinud oleks – no näiteks helerohelise läikiva särgiga ja täiesti hüsteeriasse laskuv dändilik Bernard Nightingale (“kas te olete homo?” “Ei, tegelikult ei ole”). Ja Leedi Croom (Sandra Üksküla Uusberg) oli minu maitse järgi ka natuke liiga vähe väljapeetud ja teatraalne kohati, kuigi üldiselt väga hästi mängitud. Ei oskagi öelda, mis häiris – tegelased olid kohati liialt äärmuslikud ja äärmuslike emotsioonidega, pisut skemaatilisevõitu ja kohati mõne üksiku tegelase puhul tundsin puudust peenematest nüanssidest.

Alguses hoidsin mitmed head minutid hinge kinni hirmust, et äkki neil ei tule välja ja asi on piinlik – Septimuse teksti oli diktsiooni pärast alguses raske jälgida, aga ta sai sellest ruttu üle. Edaspidi oli selle koha pealt kõik perfektne – andis silmad ette nii mõnedelegi vanadele näitlejatele. Natuke kartsin ka, et koomilisena või kooliteatrina võib mõjuda, et noored mängivad igas vanuses tegelasi – emasid ja isasid, poegi ja tütreid – aga ei, kõik töötas hästi. Nende hulgas on kindlasti väga häid näitlejaid.

Foto Ugala kodulehelt. Veel pilte vt SIIT.

Väga hea mulje jättis Liis Haab, kes Thomasinat mängis – mänguline, torssis, ninakas, väga tõetruu lapse roll. Ta võitis täiesti mu südame. Mait Jooritsa Septimus meeldis mulle ka väga - ta oli mu hinnangul kõige nüansirikkam ja peenemalt välja töötatud tegelaskuju. Hehee, iseäranis toredad olid karnaalse embuse jutud ning see, kuidas ta sõpra poeeti nöökis. Kõik kohmetuse, piinlikkuse, nöökimise, tõsiduse, segaduse emotsioonid töötasid hästi. Väga lahedalt tehtud roll. Liisa Pulk oli nii uskumatult elav ja loomulikuna mõjuv tegelaskuju. Huvitav, kus ma teda näinud olen – mõtlesin kogu etenduse aja, aga välja ei mõelnudki. Aga räägitakse, et ta on nüüd Vanemuise ridades. Kahju küll, siis pean jälle nende etendusi vaatama minema (olen ju endale korduvalt lubanud, et enam vanemuisesse ei lähe), kuigi Oksaneni Puhastust tahaks nagunii näha.

Eks muidugi Linnateatri suurepärane ja hoopis teistsugune lavastus segas natuke vaatamis – õnneks väga selgelt enam meeles polnud. Ainult kogu etenduse meeleolu tundus hoopis teine olevat. Ja Andres Raagi Valentine oli hoopis soliidsem, usaldusväärsust sisendavam tegelane kui Mihkel Tikerpalu nohiklik, närviline ja kergelt haletsust tekitav teadlaskuju. Aga üsna mage oleks muidugi olnud, kui see lavastus oleks eelmist kopeerinud, nii et võrdlemine on tegelikult üsna mõttetu.

Oli hea teatrikogemus. Ootan huviga uusi kohtumisi 24. lennuga.