Nii nagu taevas

Ugala lavastus Kay Pollak “Nii nagu taevas” käis Vanemuises. Väga tore, et käis! Ma Ugala asju ei ole peaaegu üldse näinud, puhtalt uudishimust läksime – sealjuurest lugesin põgusalt, et lugu on dirigendist. Rohkem ette ei teadnud midagi – just nii nagu mulle etendusi vaatama meeldib minna.

Oli väga heas mõttes klassikaline teater, mis jutustas lugu kaasatõmbavalt, hingeminevalt ja ennastunustamapanevalt. Tõesti, kui ma vaatan NO-teatri etendusi, mis mulle väga meeldivad, kuid mis on alati sellised, et ma ei unusta hetkekski, et olen teatris ja vaatan teatrit – ma ei unusta ära iseennast ja mu analüüsiv mõistus vaatab, mõtleb, sõnastab arvamusi -  siis seekord oli teisiti. Ma unustasin enda ära, läksin etenduse sisse. Nii et etenduse lõpuks olid mul vaid emotsioonid, ei ühtki mõtet etenduse kohta. Nii et seekord tuleb tagantjärgi mõtted mõelda.

Liigutav ja sisukas etendus oli, hästi mängitud ka – nii mõnigi näitlejatöö meeldis kohe väga (Carita Vaikjärv, Indrek Sammul, Arvi Mägi, Kata-Riina Luide) ja mitte ükski ei olnud häirivalt vilets. Häiris küll kohutavalt Peeter Tammearu mängitud kirikuisa, aga mitte näitlemise pärast, vaid tegu oli lihtsalt kohutavalt ebameeldiva kitsarinnalise ja kalgi tegelaskujuga.

Stereotüüpiline kirikuisa, kes oma võimu teiste allasurumisest ja jumalakuulekusest saanud. Ja siis järsku tuleb külla loominguline ja vabamõtlejast dirigent, kes muusikaotsingutega koos külarahvast avada püüab ja kelle koorijuhendamise tagajärjel inimesed iseennast leidma hakkavad, moraali ja pealesurutud käitumismustrite ahelatest end lahti murdma. Nii imetoredad pisikesed avanemised, aga ka suuremad. Kõige toredam oli kui kuuekümnendates härra oma südamedaamile lõpuks avaldas, et ta algkoolist saati teda armastab :) Oi, aga nüüd hakkan ma juba etendust ära rääkima.

Ahjaa, ma ei saa jätta mainimata et poolkurt ropendav Luule Komissarov oli naljakas ja värskendavalt eristuv sellest seltskonnas. Pani mõtlema, et kas selline tegelaskuju oli tõesti sinna ontlikusse mägiküla seltskonda sisse kirjutatud (ja kuidas, oh kuidas teda seal küll tolereeriti sellisena?), või tuli proua Laine otse Õnne 13-st Luulega lihtsalt kaasa.

pildid Ugala veebist. veel pilte etenduse kohta SIIN 

Minge vaatama. Tore etendus on. Rääkida sellest on kuidagi keeruline, sõnad ei jõua järgi sellele emotsioonile, mis etendus loob. Ja pealegi on muusikal etenduses suur roll. Ugala näitlejate koor on andekas ja heliline kujundus võimas, omapäraste harmooniatega. Muusikalise kujunduse eest kiidusõnad Ingo Normeti ja Peeter Konovalovile.