Naljakas, mul oli Amsterdamis tunne, et olen sattunud lõunamaale. Ilm oli küll ka harukordselt soe ja päikeseline, aga pigem oli see kogu õhustiku ja linnaelu omapära. Melu-elu käis tänaval ja kanalitel, inimesed olid nii chillid ja ägedad – laulsid ja vilistasid oma värviliste vanade koledate ratastega mööda linna vuhistades, jõid veini jalgu kõlgutades aknal või pinkide ja lauaga keset tänavat, või kanaleid pidi paadiga ringi triivides, kõhud paljad, hambad irevil ja muss kaasa tümpsumas. Paatides olid botaanikaaiad, rattakorvides koerad, lapsed või lauakoormad. Ja keegi justkui ei püüelnud suurema, edevama auto, läikivama aiatooli või võimsama paadi poole. Kõik oli kuidagi nii suvaline ja praktiline. Aa, ja ülikooli hoovis kasvasid suured nõgesed :) Käisin konverentsil, mitte turistitamas tegelikult.
Neist muudest vabaduse ilmingutest, mida kõik niigi teavad, ma ei hakka rääkima. Pealegi tundus mulle, et see kõik oli ikka palju enamas kui paljastes pepudes aknal ja rohelistes lehtedes. Seal lihtsalt tundus nii chill.
ma olen kindel, et asi on justament paljastes pepudes. Õudselt ajab kurjaks, kui koguaeg on nii külm, et hambad lendavad suust... Seda saab ainult läikiv ja uus aiatool korvata. Vot nii :P
ReplyDelete