mida teha kõrvitsauputuse vastu

Ka üks kõrvits võib tähendada uputust. Et mitte ennast korraga kõrvitsaks süüa, panin osa kõrvitsat sügavkülma. Aga mitte lihtsalt niisama vaid küpsetasin ahjus sektoritena ära, püreestasin ja siis karpi. Vaadake siit või siit nõuandeid.

Ühe purgi panin ka niisama külmkappi, mitte sügavkülma – see oli mõeldud koheseks kasutamiseks, aga pean tunnistama, et see läks halvaks enne kui ma jõudsin midagi ette võtta temaga :)

Kuidas ära rikkuda pannkoogid?

Pannkoogid tunduvad väga lollikindel kraam, üsna raske on neid ära rikkuda. Mul vanaema vanasti võis pannkoogi sisse panna eelmisest päevast üle jäänud söögi – olgu siis kas ühepajatoit või tatrapuder – ja ikka tulid täiesti suurepärased need pannkoogid.

Mul aga õnnestus pannkookide pekkikeeramine täielikult. Plaan oli teha kõrvitsapannkooke – kõrvitsauputus on jätkuvalt. Püreestasin siis natuke kõrvitsat ära, lisasin muna, lisasin piima ja avastasin, et jahu on otsas. Pühapäeva hommikul, kujutate ette! Leidsin ainult täistera odrajahu, mille ka taignasse keerasin. Retsept nägi veel ette ka kaneeli. Tainas tuli kummalist hallikat värvi, mis ei kadunud ka siis, kui koogid ära küpsesid. Ja tulemus krõmpsus-krudises hamba all kummaliselt ja maitse oli kuidagi imelik. Täielik ebaõnnestumine. Jätke siis meelde – pannkoogi tegemiseks on tarvis jahu! :)

Lillkapsa-kartuli puder

Kartulipuder on maitsev, aga ta on pisut salakaval – sööd enda arust natuke, aga pärast on tunne, nagu oleks telliskive neelanud. Raske on. Sellepärast eelistan ma viimasel ajal kergemat lillkapsasemat versiooni. Keetsin ära lillkapsa, kaks kartulit ja kaks porgandit. Nuimikserdasin selle pudruks ja lisasin ka natuke toorjuustu ja linaseemneid.

Improvisatsioon teemal kotlett

Tuleb ette olukordi, kus külmkapp on hõre ja millegi söödava kokkukeeramiseks on tavris improviseerida. Mul oli ükspäev jäänud üle keedetud sushi riisi. Lisasin sinna jupikese riivitud suvikõrvitsat ja soolalõhekribalaid. Natuke jahu ja muna ja vormisin saadud möksist pätsikesed – sain kalakotletid riisiga. Üsna söödav kraam :) Natuke kõrbema läks ainult.

vaade jakobi mäelt

Pahupidi sushi

Uramaki kohta on minu arvates aus öelda, et tegu on pahupidi sushiga. Ma olen ikka harjunud sellistega, kus nori leht on väljaspool. Sellised on ka esimesed, mida ise katsetasin kokku rullida. Uramaki tundub üsna müstiline loom – kuidas see riis küll selliselt ümber nori lehe püsib? Ega ma päris hästi teada ei saanud ka, mu uramakid lagunesid poolel teel suhu ikka natuke ära. Teine kord tuleb pisut rohkem seda riisi siluda ja kõvemini rullida ja natuke õhem kiht riisi ka panna, muidu tulevad nii suured, et suu läheb lõhki. Aga natuke röstitud seesamiseemned on õudselt maitsvad ja riisimasin tegi minu arvates küll täiesti täiusliku riisi seekord!

kõrvitsakarri-eskperiment

Mul on kodus suur kõrvits. Nii suur, et kui lahti lõigata, siis tuleb ikka tükk aega ainult kõrvitsat süüa. Nüüd on see siis käes, nuga sai sisse löödud. Esimeseks kõrvitsatoiduks sai 2010 aasta oktoobri Oma Maitse numbrist kookosene kõrvitsakarri. Patta sai pandud kõrvits, kartul, aedoad, kookospiim, karripasta ja maitseks veel köömneid ja laimimahla. Kaunistuseks basiilik. Näeb ilus välja küll. Maitses, noh… huvitav :) pool kausitäit korraga läks alla, rohkem hästi ei tahtnud minna. Ei olnud halb, aga väga võõras oli küll.

Karri on nimelt selles asjad-mida-ma-ei-armasta nimekirjas, kuhu aegade jooksul on igasugu asju kuulunud. Sushi näiteks. Ja sinihallitusjuust ja oliivid ja krevetid. Aga ma olen jonnakas – need asjad seal nimekirjas on alati mind intrigeerinud ja vaikselt ja tasakesi ma ikka katsetan ja uurin neid võõraid asju kuni nad enamasti on mulle suisa lemmikute nimekirja jõudnud. Eelnevalt loetute puhul näiteks. Krevetid on küll vaid aktsepteeritavuse saavutanud, aga lemmikuks veel jõudnud pole. Never say never, ütleme nii. Rõõm on igal juhul tõdeda, et mina ja mu maitsemeel on arenemisvõimelised. Küll ükskord jälle katsetan seda karrivärki.

Tartu Uus teater - IDentiteet

Tartu Uus Teater on mu teadvusesse erakordselt aeglaselt imbunud. Igasugu teatriprojekte on viimasel ajal tekkinud ja ma ei ole neile eriti tähelepanu pööranud - teenimatult ilmselt.

Tartu Uue Teatri IDentiteet, mida mängiti Ekraani kinos ja mis tutvustuse järgi pidi olema hoopis 4D film, aga mis rahapuudusel hoopis etendusena ilma nägi, oli küll väga muhe etendus. Eriti meeldis lavakujunduse idee - üks mees istus kusagil kolmandas reas grafoprojektoriga ja näitas kinoekraanile slaide. Selline varjuteater. Tulemus oli efektne ja väga nunnu igatahes.

Sisuliselt oli lugu lihtne - Jüri otsib ennast "Kes ma selline olen?!", aga see ei kujunenud liiga seebiseks-labaseks. Sisse oli pikitud ka igasugu Rohke Debelakilikke naljakesi. Sulev Tepparti Kalamaja Sokratese roll oligi nende naljade pärast ilmselt mu lemmik. No selline mees, kes helistas kinnisvarabüroosse, kelle plakatitel on lubadus "müüme teie korteri", et öelda " EI MÜÜ!"

Nero Urket ei olnud ma enne laval näinud - ei olnud nagu vigagi. Ta on natuke nagu multifilm. Kristel Leesmend oli armas, kuigi isssandkuikõhna. Väga tore oli stseen, kus talle une pealt öösel helistati - seda oli kaugele tunda, kuidas ta teki ja voodi soojuses mõnules ja unine oli. Draamateatri Raimo Pass on minu jaoks seni olnud tundmatu - võibolla olen ka näinud kusagil, aga meelde pole küll jäänud. Aga siin oli ta roll samuti muhe, täitsa hea näitleja, pole midagi öelda.

Eraldi tahaks Tõnis Leemetsa muusikalise panuse esile tõsta ja tema raadiohääl kõlas nii lapsepõlvehõngulise saate "Sinu saade" moodi, et raske oli mitte naerda. Laul ja pillimäng lõid ka väga mõnusa meeleolu. Hästi sümpaatne, et ta ilusti keset lava istus ja näitlejatega võrdväärset rolli seega mängis.

Lõppkokkvõttes - tore ajaviide, lõbus, aga ei midagi üliliigutavat või mõtlemapanevat. Lihtsalt tore. Aga see ei ole üldse halb. Plaanin ka teised nende etendused ära vaadata.

Fotod: Tartu Uue Teatri kodulehelt, fotograafi nimi teadmata.

hobuseid võib jalutada?

Kõverajärve

Aasta esimese ja teise päeva veetsime Orava lähedal Kõverajärve ääres RMK majakeses ja selle ümbruses metsas mütates ja lumeingleid tehes ja kelgutades ja lumelaternaid ehitades ja saunast lumehange viskudes ja head sööki süües ja veinikest juues. Oli väga tore :)

 

       

p.s. Osa pilte on Redi tehtud

Endale, et meelde jääks, ja teistele teadmiseks - Tartust saab sinna Tartu-Orava rongiga ja seejärel umbes 4km jalutades. Tagasi sai bussiga Soe peatusest, mis oli umbes 5km kaugusel majast. Autovaba seltskond oli seekord jah.

Sõjalaevakesed

Esimene katse teha Gunkan-sushit ehk sõjalaevakesi. Sellise korvi põhimõttega, all riisipallike, ümber nori ja sees täidis. Ma läksin muidugi hoogu ja panin igasse laevakesse paraja portsu kõike, mistõttu ei näe nad üldse nii ilusad välja kui raamatupildil. Ja selle nipi peaks ka veel selgeks õppima, kuidas seda nüüd soja kastmesse kasta nii, et kogu täidis sinna maha ei jää. Sest raamat ütles, et sojasse kastetakse kala, mitte riis.

Aga maitsev sai küll. See mängu kalamari on päris mõnus.

aastavahetuse menüü

Selle aastavahetuse menüü eest tahaks edasi anda tänusõnad Ragnele, kelle toidublogi fänn ma juba pikka aega olen. Ja just tema retseptivaramust oli üsna suur osa menüüst pärit. Olen ka varem ikka just Ragne blogisse piilunud, kui fantaasia endal otsas ja alati on hästi läinud. Head ja järgiproovitud retseptid.
Tuunikala võileivatort, mille kaunistamine oli eriti äge tegevus.

Pisikesed lihapirukad. Minu esimene katse pärmitainast teha. Õnnestus :) Ja pirukate tegemine sellisel rullimeetodil on lihtsamast lihtsam!

Lavašikrõpsud. Lihtsastivalmivad ja maitsvad krõbinad.

Raekoja plats

 

Sushilembus

Mind on tabanud sushilembus. Ega mul sushi tegemine veel hästi välja ei tule, aga katsetamisrõõm on suur ja sushitoidulisus meeldib mulle, eriti nüüd, kus mul on võimalus seda kõike ka nii ilusasti serveerida. Selliste päris ja ilusate nõudega tekib ka mu natuke läbivettinud noriga sushit süües tunne, et see on päris. Ja need elegantsed mustad pulgad on ikka hoopis midagi muud kui hiinakast kaasa võetud ühekordseks kasutuseks mõeldud pulgad.

Soovitan soojalt ka kodumaist sushiraamatut, mis lihtsalt ja mõnusalt sushimaailma saladustesse pühenduda aitab. Oi, ja riisikeetmise masina ostsin ka!