Tõnis Niinemets–Ulg

Von Krahli näitleja Tõnis Niinemetsa sooloetendus Ulg oli üks kummaline üritus. Zanrimääratlusegagi keeruline. Läksin seda vaatama teadmisega, et see on tantsuetendus. Ega ma oodanud balletti või kankaani vaid aimasin, et tegu on ikka moodsa kunstiga, aga siiski ootuspäraseks ma seda etendust ei nimeta. Aga mida mina ka tean tantsust – ühe käe sõrmigi on paljuvõitu nähtud tantsuetenduste loetlemiseks, ma kahtlustan. Meenuvad praegu vaid üsna klassikaline tangolavastus Riias, moderntantsu tudengite lõpuetüüdid kusagil Hollandis, kus esitati muuhulgas etüüde ka teemal majanduskriis, šokolaad ja tarbimismaania (õnneks olid tutvustavad tekstid kaasas) ja siis hiljuti külastatud ballett Modigliani. Nii et sellise väga väikese (käsi)pagasiga tantsuetendusekülastaja vaatenurgast nähtuna oli etendus imelik ja kui mulle poleks keegi kusagil öelnud, et see on tantsuetendus, siis ma selliselt seda ise määratlenud poleks. Vabandage ignorantsust.

Etenduse tutvustavas tekstis öeldakse ilusti ära, millest jutt:

"Nagu paljud teised, olen ka mina muutunud ennast ümbritsevate asjade sõltlaseks.
Lappan katalooge, mõeldes milline söögilaud mu isiksust kõige paremini esile tõstaks.
Mul oli kõik olemas. Isegi klaasnõud väikeste õhumullide ja muhkudega, mis tõestasid, et nad olid valminud hoolika käsitööna... kus iganes.
Kunagi lugesid inimesed naudingu saamiseks pornograafiat, nüüd piisab vaid mööblist.
Reklaami tõttu ajame taga autosid, riideid, ostame kasutut paska. Asju, mida me ei vaja. Oleme eesmärgita ja koduta põlvkond."

(Kardan, et järgnev tekst sisaldab spoilereid ja võib rikkuda etenduse vaatamiskogemust, nii et lugemine omal riisikol.)

Etenduse alguses oli hoopis tekst, ei olnud tants. Oli närviline tegelane, kes diktofoni oma mõtteid luges. Kodusisustuse loetlemine – brändid, disainerid, värvid ja mustrid ja materjalid. Kõik perfektselt kokkusobiv. Kõik paigas. Mõni element veel puudu, selleks et oleks täiuslik. Selleks, et saaks olla täiuslik. See kõik ajas vaese mehe üsna ärevile ja pingesse. See jutt hakkas korduma, linti loetud jutukatked hakkasid tagasi tulema, korduma ja korduma. Üsna tuttav olukord, ka minul tekivad vahel sundmõtted erinevatest korraldamata asjadest ja ikka ja jälle käian peas mõtteid, et kas kõik on ikka paigas ja korras. Iseasi, muidugi, kas see nüüd sisekujundust ja asju tingimata puudutab, kuid sellist meelemaru tuleb ette. Tiksub ja loob tausta, mis justnagu on muusika ja rütm, mille saatel muud asjad toimuvad.

Tal küll väga palju mingeid muid asju ei toimunud. Järgmisena läks ta trenni. Ilmselgelt ei olnud ma treilerit vaadanud, sest jooksutrenažööri suur ja kauakestev roll selles etenduses hämmastas mind. Võibolla see oligi mõeldud mõttepausina, kus etenduse alguses esitatud tarbimisprobleemide ja asjade külluse probleemide üle iseseisvalt mõelda. Ma igatahes jõudsin selle jooksmise ajal otsusele, et mul on elutoas üks laud üle ja et see tuleb kusagile ära komandeerida (kuigi samas valmis kohe uus plaan tühjaks jäänud põrandapinna jaoks - vaja klaver soetada). Ka näitleja treenituse üle jõudsin mõtteid mõlgutada. Lõpuks siiski hakkas higi laubal pärlendama.

Tõnis Niinemets "ULG" from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

Edasi järgnes akrobaatika. Meenutas pisut ammust Von Krahli Hamleteid, kus noor Ulfsak ka suure osa etenduse ajast akrobaatilisi harjutusi tegi, kasutades selleks metallkonstruktsioone, mille otsas rippuda. Jõu ja ilu numbrid, missugused. Eiei, ärge saage valesti aru. Hamletid oli väga hea etendus, kirjutasin tollal arvustuseks ühe lause: “Harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.” Seekord, Uluga oli pisut teisiti – sõnum oli loud and clear ja hakkas ikka igav küll ajuti.

Akrobaatikale järgnes tore helendav diskovalgus, mille abil sai uudistada valgeid (tolmu?)ebemeid oma kampsunis, imestada kui pimestavalt helgib helkur koti küljes ja vaadata, kuidas naabrinna hambad helendavad kui ta pimeduses naeratab. Niinemets samal ajal tegeles oma ostunimekirjaga, mida oli terve sein täis. Tõmbas mõne asja maha, mõne lisas juurde.

Muud vist väga ei toimunudki. Järgnes ka vestlus näitlejaga, aga seda kahjuks ei kuulnud. Oleks pidanud ilmselt jääma, siis ma poleks nii rumalat muljet endast jätnud seda postitust kirjutades.

Ja aru ma ei taipa, miks ühtegi fotot netist ma ei leia. Ometi oli kohal kaameraga neidis, kes palju pilte tegi.

R.A.A.A.M- Kuningas sureb

Olen sel aastal nii aktiivselt teatris käinud, et selle pidev dokumenteerimine on üle jõu käinud. Mõned mõtted ja emotsioonid, mis selle väga ammu nähtud etenduse kohta on jäänud minu hõreda mälusõela peale ega pole sellest läbi vupsanud, saavad nüüd kirja.

Ma julgen öelda, et kuningas sureb oli väga huvitav ja paeluv etendus. Ootused olid muidugi erakordselt madalad ja ettevaatlikud, sest R.A.A.A.M oli mu jaoks siiani suhteliselt võõras ja silmapaistmatu olnud. Asjaolu, et lavastaja oli Iraanist ja tal nimeks Homayun Ghanizadeh, tekitas üheaegselt huvi ja põnevust, teisalt skeptitsismi ja kahtlusi. Ei tea ju, mida oodata. Aga näitlejaterivi oli muljetavaldav, etenduse tutvustuses kasutati sõna “absurditeater” ja tegevuse kirjeldus parajalt jabur, mis tõotas jällegi head.

Lavastuse ametlik tutvustus kõlab selline: “Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda nelinurga kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada. Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima nelinurga kujulist trajektoori.”

Omapärane nii sisult kui vormilt ja näitlejad – ennekõike Raivo E. Tamm, Egon Nuter ja Elina Reinold – tegid meeldejäävalt head tööd. Eriti tore oli muidugi Raivo E. Tammele antud ootuspärane totter narri roll – ta nimelt lömitas suure valge massina põrandal, sõi varte kaupa varssellerit ja kobises niisama, kiitis Kuninga juttu takka. Tal nimelt ei olnud veel jalad kasvama hakanud, sellepärast lömitas. Teistel jalad juba olid, aga käed polnud kasvanud. Samas Egon Nuteril olid ka juba käed kasvanud – tema oli kõige arenenum ja seega juht, Kuningas. Kõik peale narri liiguvad mingeid kummalisi kujundeid pidi mööda sirgjooni, pidevalt nagu mingeid käsklusi järgides. loopisid mingeid numbrikombinatsioone nagu “seitse kakskümmendviis” ja siis liikusid vastavalt mööda jooni. Kõik liikusid ja kogu aeg ja see tundus oluline, eriti Kuningale. Ja saateks oli tiksumine, selline rütmiline. Et seega üsna psühhedeelne ja närviline õhkkond. Vahepeal karjuti ka, arutati asju. Õhku kerkisid küsimused.

Kõik mittekandilised asjad olid hävitatud, nagu näiteks CD plaadid. Mõnikord meenub armumine, meenub kohtumine, meenuvad muusikapalad, mis olid ümaratel plaatidel. Aga neist rääkimine katkestatakse, summutatakse. Selline kängitsemise ja joontmööda käimise lugu ja moraal. Samas oli midagi kogu aeg valesti – arstid ei osanud enam arstida, valitseda ei osatud, kusehais käis üle pea. Paljud normid ja tavad on ju sellised, et keegi kunagi on (võibolla praktilistel kaalutlustel) midagi otsustanud, kehtestanud või lihtsalt rakendanud ja uued põlvkonnad õpivad ja jätkavad samas vaimus, mõtlemata ja teadmata, kust ja milleks sellised reeglid üldse kehtestatud on. Meenub kusagilt kuuldud lugu sellest, kuidas keegi enne praadimist alati pikkadel vorstidel otsad maha lõikas, teadmata miks. Ema oli alati nii teinud. Aga ema oli teinud seda seepärast, et tal oli pann liiga väike. Sel inimesel endal oli suurem pann, aga ikka lõikas.

Ma ei tea, kas seda etendust veel mängitakse, vist mitte. Aga kangesti tahaks spoileri siia sisse kirjutada.

ETTEVAATUST SPOILER!

EHK räägin puändi ära!

Puänt tuli pärast seda, kui terve etenduse vältel kõik oma tähtsat asja ajasid ja päris ühiskonna ja selle osakese moodi olid, kuigi kummalise ühiskonna osa. Oli onju nagu tärkav mässualge selle reeglipärasuse vastu ja vana korra ja mahasalatud (erinevaid vorme sisaldanud) elu poolt. Kõik nagu hakkas looma, hakkasin uskuma seda ühiskonda ja sellele kaasa elama… ja siis tuli hullumaja töötaja ja kutsus kõik oma patsiendid korrale. Polnudki seda kõike, tüübid olid vaid hullud : ) Igati loogiline ju tegelikult, kui vaadata, mis neil seljas on ja mis iba nad suust välja ajasid, eksole.

Tegelikult üks omapärasemaid etendusi 2012. aasta teatriaastal.

Siin blogis on targemaid mõtteid etendusest ja selle tagamaadest.

Pedagoogiline poeem ja Detox

EHK LAVAKA 26. LEND

Täna oli lavaka III kursuse tudengite etenduse Detox esietendus. Et olin noori juba neid eelmiises etenduses, Pedagoogilises poeemis näinud, võtsin tantsuetenduse ka plaani – sest need noored lihtsalt meeldivad mulle. Mõlema etenduse puhul oligi ennekõike hästi huvitav näha noori andeid ja uurida, kelles tundub olema rohkem potentsiaali; fantaseerida, mis tüüpi näitljead neist võiks tulla.

Pedagoogiline poeem, mida muuseas veel NO teatris mängitakse, oli noorte etüüdidel põhinev etendus, mida juhtis Maarika Vaarik. Mis mul Vaariku kohta öelda, peaks mu püsilugejad teadma – suurepärane! Juhtis vägesid väga võluvalt ja karmi käega, samas asja ise ilmselgelt nautides. Noorte hulgas oli ka mitmeid, kes kohe eriti silma jäid. Mu suureks lemmikuks oli Rea Lest, kes, võitis ka Panso-nimelise preemia, mis on mõeldud andekate lavakunstiüliõpilaste esiletõstmiseks.

See on Rea Lest

Fotod: Tiit Ojasoo

Üks tema etüüde liigutas nii mind kui ka tema meespartnerit, kelle käte vahel ja selili klaveril ta oma sünget monoloogi esitas. Noormehe palgeil voolasid pisarad – päris pirsarad, tundus. Pisaraid oli selles etenduses veelgi. Kas tõesti suudavad noored nii oma rolli sisse elada, et nad päris pisaraid valavad? Mulle tundus, et nägin pisaraid ka Helena Pruuli silmis, kui teda sunniti vastu võtma telefonikõnet, milles olid halvad uudised ja veel halvemad uudised.

Jörgen Liik ja Kärt Tammjärv

Millest etendus oli? Ei tea :) Oligi pedagoogiline üritus, kus oli ühelt poolt näha, milliste etüüdideni noored oma teatrilaagris tulid ja kus nad erinevaid näitljejaülesandeid täitsid – neid ülesandeid jagas Vaarik, ajuti ka tagasisidet andes, rahulolematust väljendades (Ma ei usu sind! Ütle nii, et ma sind usuks!). See kõik oli nagu mingi mäng – põrandapesumäng või üksteise solvamise mäng või ma-tean-kõige-rohkem-roppe-sõnu mäng. Ja üks mängu põhiteemaks oli kindlasti seks. Seda pulbitses ikka igalt poolt üle ääre. Eriti pedagoogilises poeemis, aga lipsas sisse mõne tegelase kaudu ka Detoxi. See on noorte jaoks ilmselt eriti oluline teema, mida laval uurida ja väljendada. Ehk on see ka mingi avanemise teema noorel näitlejal, et piiridest ja tabudest üle saada. Olid osad näitlejannad ju laval alastigi. Vat ei tea seda näitlejaks kasvamist.

Tore oli stseen, kus samuti väga hea mulje jätnud Jaanika Arum ja üks noormeestest (oh, ei tea enam, kes) olid kohtingul, mis oli nii kohmetu nii kohmetu ja läks väga imelikuks ja füüsiliseks kätte – aga selle kõige juures kuulsime me nende mõtteid (oih, ta puudutas mind, kus ma nüüd käe panen. appi). Toredat ja humoorikat teksti oli samuti, kuigi rahvast tundusid kohati eriliselt naerutavat ikka roppused. Kui midagi ette heita siis kohati ajatäitena mõjuvat sahmimist, tantsimist ja mingit kullimängu. Üks grupiviisiline laulmine oleks võinud ka olemata olla. Aga samas küllap oli tarvis midagi pildikeste vahele, mida nad järjest maalisid.

Selles seltskonnas on mingi asi ämbritega. Plekkämbritega. Mõlemas etenduses olid need laval pea ainsate rekvisiitidena. Mõlemas etenduses mängiti ka veega, topiti juukseid ämbrisse. Mõlemas etenduses võeti riideid seljast ja kanti lõpuks kombineesid ja trussikuid. Mõlemas etenduses olid kõik noored lõpuks räpased, sakris ja sassis. Mõlemas etenduses oli füüsilisust ja arutut tõmblemist. Mõlemas etenduses olid need lihtsalt juhuslikul viisil tantsimised üsna tüütud jälgida – nagu oleks mind kutsutud peole, aga mind tantsima ei kutsuta. Lihtsalt istu ja vaata, kuidas teistel on lõbus ja kuidas nad riideid seljast kisuvad. Aga selle püüame ära unustada. Siis pole viga midagi.

Sellise tantsuetenduse puhul, kus laval on massid, häirib mind see, et tegevust on liiga palju – see pole ju laulupidu, kus inimesed pole olulised vaid neist koosnevad mustrid ja kujundid. Sellised etendused koosnevad indiviididest, kes end väljendavad. Igaüks jutustab oma lugu, elab oma emotsioone läbi ja ma tahaks neid kõiki näha ja jälgida. Aga see on nüüd minu personaalne probleem.

Etenduse kohta kirjutatakse NO99 lehel: “Et vabaneda, tuleb teha üks korralik mürkidest puhastus, üks detox.” Tõesti, see võib olla vabastav – selliselt tantsida, liikuda, teha kõige kummalisemaid liigutusi jälle ja jälle ja jälle. Õhus oli juba higihaisu, hingeldamist. Vat see on väärt trenn, mõtelsin! Nii mõnigi oli minu arvates võrreldes pedagoogilise poeemiga paremas vormis ja kilosid kaotanud. Nad peaks ehk korraldama vabastava detox tantsu sessioone ja kursuseid. Täiesti ilma irooniata – ma tahaks ka end selliselt välja elada. Publikut ja piletimüüki ei ole muidugi mul selleks tingimata tarvis, ega ka valgeks võõbatud ning väga zenina ringi hõljuvat noort Dvinjaninovit.

Tantsuetenduse kohta kuulsin ka kedagi ütlemas, et see oli igav, et kõik oli juba nähtud, ei midagi uut. Mina ei ole õnneks palju tantsuetendusi näinud ja mul igav ei olnud. Ja ma arvan, et seda etendust tulebki vaadata teisiti – mitte niivõrd oodata revolutsioonilist teatrikunsti või valgustuslikku sõnumit, vaid vaadata selle pilguga, et mida küll noored teevad ja oskavad. Samas, ega ma ei kujuta ka ette, et sellise etenduse teeksid juba näitlejana nime teinud näitlejad või et nad teeksid seda sellisel viisil. Ja sellisel juhul jääks me sellisel viisil natuke hulludest etendustest ilma. See noor energia ja bravuur on ikkagi vaatamisväärt ja ma ootan väga suure huviga nende järgmist etendust.

Tudengite nimekiri:

                  Arum, Jaanika
                  Dvinjaninov, Markus
                  Heinat, Marian
                  Kolde, Linda
                  Lest, Rea
                  Liik, Jörgen
                  Maksimuk, Roman
                  Porkanen, Veiko
                  Pruuli, Helena
                  Reha, Jarmo
                  Sagor, Reimo
                  Sundja, Simeoni
                  Tammjärv, Kärt
                  Uustal, Ragnar
                  Vaher, Linda

Lugege ka, mis Kivirähk Pedagoogilise poeemi etendusest arvas ja vaadake videot, kus seesama seltskond ringi hõljub :)

 

Viis rütmi from Doris Tääker on Vimeo.

Päev kõhu heaks

Täna on olnud selline imeline päev, kus mu kadunud ja ammu tagasi igatsetud kulinaariakihk on jälle endast märki andmas. Lisaks hooajalisele hapukapsas-verivorst menüüle panin ahju ja tunnikese pärast võtsin ahjust röstitud peedi. Retsept minu lemmikblogist – Ragne kokkama.blogspot.com. Ei mäleta, et oleks kunagi tundnud, et olen ämbrisse astunud, kui tema katsetatud retsepte ja õpetusi järgin. Nii maitses ka rosmariini, pipra, soola, õli ja palsamiäädikaga maitestatud peedid väga mõnusalt. Sellised kergelt magusad. Sobib hästi prae kõrvale

Peedi kõrvale pannile jäi natuke ruumi – sinna sokutasin kaks paprikat röstuma. Selleks, et saaks teha röstitud paprika ja tšilli tarretist. Ma ei tea, kas ja kuna sellest tarretis saab, aga praegu soojana pliidilt võetuna on tegu küll päris vürtsika ja mõnusa möksiga. Kui paprika röstitud, saab see möks väga kiiresti valmis ja kõige keerulisem selle juures on tšillipipra ohutu käsitlemine. Mul näpud siiani kergelt tulised. Retsept pärineb ajakirjast Köök. Lisaks paprikale ja tšillile käib siia küüslauk, sibul, vesi, valge veini äädikas, sool ja suhkur. Liha kõrvale kindlasti suurepärane.

Külmkapis seisab aga selline kauss. Homme lähevad need rummis ligunevad marjad kõik keeksi sisse. See on selline tore keeks, mida tuleb ilusti hoida ja rummiga kasta ja siis jõulu ajal või aastavahetusel saab alles süüa.

Vanemuine - Karjäär

Uku Uusbergile tahaks teinekord pai teha selle võrratu tunde eest, mis teatris tema etendusi vaadates tekib. Peavahetust käisin kaks korda teatris vaatamas, Vahepeatus jõudis minuni teleka vahendusel – mõlema jaoks on mul vaid head sõnad ja mälestused varuks. Karjäär, mis lavastatud Vanemuises, on samuti minu selle aasta teatrielamuste üks eredaim pärl. Uku Uusberg kirjutas ja lavastas selle. See on üks nendest etendustest, mille jooksul mul püsib näol pidev rahulolunaeratus – tekst on hea, näitlejad on head, lavakujundus meeldib, muusika meeldib, kõik kokku kõnetab, jutustab ja loob mõnusa õhkkonna.

Mulle hirmsasti meeldib see, kuidas Uusberg sõnade ja mõtetega mängib, mitmetimõistetavusi loob. Tekstid on nii rikkad ja tihedad. Ta armastab sõnu ja keelt, seda on tunda. Mõnus. Ma väga loodan, et saan varsti osta tema etenduste tekstide kogutud teosed.

Vaatasin seda päris jupp aega tagasi, jäin kirjutamisega hiljaks ja detailidesse mälu kahjuks laskuda ei lase. Kahju. Mainin vaid paari üksikasja ja näitan pilte. Paljud on etendusest nagunii kirjutanud,

kõik fotod Madis Katz

Robert Annuse naiivne ja südamlik osatäitmine oli geniaalne. Sellest etendusest vist pärineb minu jaoks ka kõige armsam ja erilisem tärkava armastuse stseen, kus mängib Airi lugu Love ja see kummaline ja teatraalne Robert Annus suurte silmadega  tütarlapsele loo laulmist imiteerides ja puhast õnnelikkust immitsedes armastust avaldab. Selles laulus on vaid üks sõna: “Love”. Kananaha ajab ihule. See lugu on minu jaoks nüüd hoopis teine. Killuke sellest stseenist on ka saate OP lõigus.

Uusberg ütleb intervjuus, et püüab anda näitelejatele midagi sellist nende rollides, mis näitaks neid natuke uues valguses. Minu jaoks tegi ta seda Aivar Tommingaga, keda ma nii heas rollis nagu Evadl Liiv varem näinud pole. Selline päris ja sügav roll. Pole ammu küll seda Tartu teatrit külastanud, aga varasemast on mulle tundunud, et talle on antud selliseid pisut kerglaseid või rumala inimese rolle.

Veel mängisid Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik ja Maarja Mitt ja tegid seda kõik hästi.

Millest see etendus on? Mina ei tea. Saates OP ütleb Robert Annus, et see on sellest, et inimesel ei ole vaja midagi muud peale tema enda. Aivar Tommingas leiab, et inimeste möödaelamisest. Sõna “karjäär” on tore. Millest me siis räägime – liivakarjäärist või tööalase karjääri tegemisest? Mõlemast?

uudistelõik AKs

Tartlased, kasutage juhust, et Vanemuises on ometi kord niiii hea etendus! Soovitan väga!

Modigliani–neetud kunstnik

Kui mu mälu mind ei peta, käisin Balletti viimati vaatamas siis, kui mind keegi Bambit vaatama viis. Teisisõnu ei ole ma oma teadlikku elu jooksul balletti varem näinud. See žanr on nii teistmoodi ja harjumatu, pole nagu söandanud minna. Eks nüüdki ajas esialgu hirmsasti itsitama kui lavastuse ajal tulid lavale tõsised tugevad politseinikud korda majja lööma ja ajasid siis varbad sirgu ja kukkusid kepsutama.

Fotod: Liina Viru, www.opera.ee lehelt

Kokkuvõtvalt oli etenduses minu jaoks kahesuguseid stseene – esimeses mõjus tants mulle veidralt, teistes mitte. Esimeste hulka kuulusid need politseisseenid ja massistseenid, kus kujutati linnamelu või kõrtsielu. Laval palju inimesi, käivad täiesti tavaliselt tänaval või müüvad lilli või arutavad ilmselt mingeid maailma asju ja siis käivad kordamööda üksi või paaridena lava keskel tantsimas või tantsivad muu tegevuse käigus. See tundus kunstlik, tants ei tundnud nende stseenide jaoks parim väljendusviis – nagu muusikaline film, kus keset mõistlikku tegevust järsku hakatakse vihmas tantsima ja laulma. See on mulle alati kummastav tundunud. Või nagu tummfilm, kus paar põhilist mõtet või põhiintriigi või –tegevust muusika saatel kehakeelt ja miimikat kasutades vaja selgeks teha. Pealegi oli minu jaoks neis stseenides liiga palju tegevust ja tegelasi. Pilk eksles, kedagi ei saanud korralikult näha ja jälgida, kuid võibolla polnudki vajalik. Mulle lihtsalt meeldib teatris, aga ka muusikas, kui on vähe inimesi või instrumente, mida korraga jälgida.

Ja siis olid teised stseenid, mis olid etenduses õnneks valdavad, ja millesse sobis tants isegi minu arvates väga hästi, võibolla isegi paremini kui mis iganes teine väljendusviis. Need olid kunstniku loomevaevad, armastusstseenid, aga ka tema kauni kaasa hingevalu stseenid. Tundus, et emotsioonid saavad tõesti suurema ja tugevama mõõtme, kui seda ei väljenda vaid sõna vaid kogu keha. Ka unenäod ja fantaasiad sobivad tantsulisena imehästi. Mu lemmikstseeniks oligi üks Modigliani unelemine või fantaasia, kus ta vaeseke naisenergia-erootika-ihulisuseiha poolt vaevatuna nägi, et ta suured naisfiguure kujutavad maalid aknast sisse tungivad, ringi hõljuvad, kaunist koreograafiat arendavad. Peagi poeb iga maali tagant välja ka kaunis naine, näliselt ihualasti. Sensuaalsust ja seksuaalenergiat kogu lava täis. Väga dünaamiline ja unenäoline värve, valgust, tossu ja tantsu täis stseen. Naistel, muuseas, olid tegelikult ikka riided seljas, need olid lihtsalt ihukarva. Samas Modigliani ise ajas küll mingi hetk püksid jalast. Isegi balletis on tänapäeval vaja tagumikku näidata, nagu näha.

Üks mure sedalaadi väljenduskunstiga on ikka olnud see mul, et äkki ei saa muffigi aru. Sai küll aru, seda muret selle etendusega polnud sugugi. Isegi kava ei olnud vaja lugeda. Modigliani tegelaskuju oli äratuntav kiiresti, ilma, et keegi ta peale eraldi näpuga oleks näidanud. Kunstniku kallima tegelaskuju oli sümpaatne ja nende omavaheline armastusloo kujunemine oli ka midagi sellist, mida tants ainult kaunistas ja nii mõnusasti väljendas. Aga ega muidugi see asi ainult roosiline polnud – ei tasu ikka kunstnikku armuda ja end sellega siduda. Hingevalu jagus. Aga neil hetkedel tundus mulle, et mulle meeldiks moderntants või midagi sellist jõulisemat rohkem kui ballett, mis on justnagu liiga graatsiline mõne emotsiooni või ka näiteks purjus mehe tegevuse jaoks.  Või mis ma ka tean tantsudest ja nende stiilidest, aga mu võhikusilmale tundub balletivõtete valik päris reglementeeritud ja piiratud.

Üldse mõtlesin sellele, kui kummaline on valida välja üks väljendusviis ja sellega püüda kõike väljendada. Kas poleks huvitavam valida tekst, valida mõte ja sõnum ja siis kombineerida sõna, tantsu ja laulu, nii nagu see tekst või sõnum või idee edasi andmiseks sobib. Ja ma ei pea siin silmas operetti. Pigem tõesti midagi sellist mida näiteks Von Krahl oma lillede keeles või NO ikka aegajalt etendustes teeb. Suurepärane näide oli ka Nukuteatri Ajuloputus, kus tants ja sõna olid äärmiselt orgaaniliselt ühte seotud. Aga ju siis on erinevad asjad ikkagi, mida hinnataksse – mulle meeldib, kui midagi huvitavat etendusega öeldakse või midagi põnevat jutustatakse.

Kuigi ega ma päris kindel ka pole, kas ma oleks tahtnud, et Modigliani oma kunstist oleks lähemalt rääkinud või külastajad näitusel suu lahti teinud. Mõneti oli see balleti meeleolu ja emotsioon selline, et sõna oleks selle ehk katki teinud. Lihtsalt natuke kahju on sellest, et see lugu ja sõnum, mida saab tantsiskledes kõigile edasi anda, ei saa ju olla intellektuaalselt nii väljakutsuv või keerukas kui sõnalavastuses. Vähemalt mitte minusuguse vaataja jaoks. Selle balleti lugu oli ju ka väga lihtsakoeline. Võibolla annab sinna rohkemat sisse mõelda või välja lugeda, aga see ei ole kindlasti nii lihtsasti kommunikeeritav, kui oleks sõnade kaudu.

Vaadake treilerit ka

Selline algaja balletivaataja muljetamine siis täna. Arvan, et peaksin veel tantsuetendusi vaatama minema. Hirmsasti tahaks mingit head moderntantsu lavastust näha. Von Krahli Nibude osas olen aga pisut skeptiline. Või mis te arvate? Soovitab keegi?

NO99–Suur õgimine

Kõhklesin, kas õgimist üldse vaatama minna – kuulu järgi pidi olema üks suur toiduga plätserdamine ja mängimine. Tõsi, seda see oli – kaks meest ja kaks naist tegid süüa – peened road, garneeringud, lilled ja serveering. Vaaritasid, sõid, koristasid lauda, tegid süüa, sõid, koristasid, tegid süüa, vohmisid nagu loomad, õgisid nagu arutud, lahmisid, mäkerdasid, loopisid, plätserdasid, küünarnikini toidus, jalgupidi kraanikausis, üleni jahused. Seda kõike oli. Ja see kõik oli kõrvuti kombekuse, peenete kommete ja tseremooniatega. No selle kõigega, mida kasvatusega antakse ja veelgi enam, tegu oli siiski gurmeeroogadega. Iga uue söögikorra alguses oli õhus pidulikkust, erilisust. Vahepaladena oli õhus ka muret maailma pärast, vaadati kosmosesse ja tunti muret ja huvi tieste planeetide pärast ja vastu. Kes nad on? Kus nad on? Mis meie oleme? Suur instinktide ja primaarsete vajaduste rahuldamise ja kultuuri ja kõrgemate huvide ja vajaduste vastandumine vaatas mulle vastu. Aga üldiselt ikka kartulid, liha, sibulad, supp, porgandid, kartulid, veel liha, kalamarja…maitseks lilleõisigi? Ühel hetkel katkestab üks naistest selle ringi ja röögatab ahastades:”miks me sööme, kui meil isu ei ole!?”. Vastuseks on vaid vaikus ja kõik jätkavad peagi söömist. Kuni lõpuni.

Postimehes avaldatud Janar Ala arvustus ütleb, et üks elumõnudest on nende tegelaste jaoks pööratud painajaks. Nojah, sööme arutult jah. See sõnum ei ole ilmselt kõige elegantsem ja maailmamuutvaim, kuid mingid hoovused tunduvad olevat õhus ja see vormib siiski kummalise koosluse näiteks Toidupanga tegevuse ja plakatitega linnas. Kui palju toitu Eesti pered ära viskavadki? Oli see number umbes 82 tuhat tonni aastas? Samas osa inimesi nälgib. Hiljuti lugesin kusagilt ka kummalist nimekirja esimese maailma, ehk siis meiesuguste kummalistest muredest, mis siis teise maailma murede kõrval täiesti napakad tunduvad. Küllap sinna võiks kirjutada näiteks mure, et isver, safran on otsas! Appi, norilehes on auk, mu sushi on rikutud!

Njaa, ka minu jaoks on söömine oluline, toit ja see atmosfäär ja tunne mis teine kord tekivad,kui katad ilusasti laua, tood lauale midagi erilist ja maitsvat, süütad küünla, avad veini, hingad sügavalt sisse, naeratad ja tunned end lihtsalt hästi. Teine kord, kui on olnud halb päev, võib tunduda maitsev toit päeva parima osana. Huvitav, kas ka mul on oht, et söök muutub selliseks painajaks, et söön ennast lõpuks surnuks? Plahvatan lõpuks suure pauguga.

Fotod: Tiit Ojasoo, NO99 koduleht

Toit toiduks, aga kõige nauditavam oli etenduse juures minu jaoks aga hoopis näitljate mäng, nende omavaheline peamiselt sõnatu väike ja vaikne suhtlus, kehakeel, ilmed, pilgud. Seesama mainitud Postimehe arvustus ütleb: “minimalistlikud söömaajastseenid mängisid piiriga, mil vaatajal võiks igav hakata, kuid loodetavasti siiski ei hakanud ja see oli peen. Nood igavuse ja igavlemise piirid vaheldusid impulsiivsete monoloogide ning dialoogidega”. Eiei, kindlasti ei hakanud igav.

Maarika Vaarik on minu lemmiknäitlejannade rivis jätkuvalt üks kõige silmapaistvamaid ja ägedamaid näitlejaid üldse. Ta on nii võluv, nii jõuline, samas nii veetlev ja sensuaalne ja õrn, nüansirikas. Kuidas parasjagu vaja on. Sensuaalsus oli selles etenduses jälle kohal. Mängud Võigemastiga, aga vist ka Margus Prangeliga olid võrratud, vähemalt esialgu. Nii nagu viisakas ja rafineeritud einestamine etenduse jooksul arenes arutuks ja absoluutselt labaseks vohmimiseks, enda surnuks õimiseks, nii arenes üsna vaoshoitud ja kombekas sensuaalsus seksuaalsuseks ja patjadel aelemiseks ning jõudis lõpuks puha pornograafiani välja. Üsna viisakal kujul, küll - riided jäid selga. Nägin hiljuti ühes teises etenduses Maarika Vaarikut kipsis käega – ei tea kas viskus meeste võrgutamise hoos põrandale laotatud padjavirnast mööda, kukkus ja murdis käe?

Eva Klemetsa nägin esimest korda. Praeguseks on kohtumisi juba olnud kaks ja tundub, et see kummaline olevus võib tõusta sinna minu lemmiknäitlejannade ritta. Kuigi ta on tõesti kummaline. Päris elus, mulle tundub, kui ta vähegi meenutab neid tegelaskujusid, hirmutaks ta mu ära. Ma ei saaks ilmselt temast aru. Ta hõljub nagu mingis omamoodi kohas, on selline õbluke (kuidas ta küll nende kontsade peal suutis seal terve etenduse taielda?!), kuid nii kummaliselt intensiivne ja tugev. Mitte nii nagu Maarika Vaarik, kes on selline my kind of gal. Otsekohene, selge silmavaatega, lihtsasti loetav. Või need tema tegelaskujud.

Võigemastist võigemat polnud. Juba ammu olen tahtnud teha mingit labast keelenalja Võigemasti nime üle, aga pole olnud juhust, sest ma olen teda ikka üsna kena ja viisaka noormehena igal pool näinud. Sel korral oli ta rõveda vuntsiga ja labasusele kalduv, sugutungki oli tal märkimisväärne. Aga siiski. kuidas siis oleks hea öleda? Võigemast võikam oli Võigemast? : ) see on ilmselge liialdus, kuid las olla. Kes teab, kuna jälle juhust tuleb, kus vaest meest võikaks võib nimetada. Õiglasem oleks öelda, et ta tegelaskuju oli rõve või nilbe ja kiimane.

Margus Prangel mulle näitlejana meeldib – sain teda tundma ühes oma lemmiketenduses, milleks oli merelainetele lavastatud Kon Tiki. Aga kui ma umbes nädal pärast suure õgimise nägemist etenduse peale mõtlesin, ei suutnud ma esmalt üldse meenutada, kes oli Võigemasti kõrval teine meesnäitleja. Vaatasin järgi – Prangel. Aga ma ei mäleta peaaegu üldse, mida ta etenduses tegi. Kolm kaasnäitlejat olid lihtsalt nii eredad ja imelikud kujud, et vaese Marguse jaoks mul enam tähelepanu ei jagunud. Ta tegelaskuju oli vist liiga tavaline. Pardon, Margus.

Nalja sai. Kummalist kiiksuga huumorit jagus kamaluga. Voolas suisa ojadena, nii nagu voolas vesi ennast kurguni täis söönud Võigemasti õlale asetatud väga suurest ja laiast voolikust põrandale. No olgu, huumorit voolas vähem, sest see teadagi mida sümboliseeriv vesi oli ikka lõputu. Hea, et esimeses reas ei istunud. Ei, tõesti imelikke asju tehti. Näiteks istuti kahekesi suures köögikraanikausis ja riiviti porgandit. Või kogu see mäng nõudega – küll tõsteti taldrikuid erinevatesse virnadesse, loobiti põrandale, tõsteti jälle ringi. Ja järjest tõusis toimingute kiirus, suurenes justnagu hädavajadus kohekohe saada süüa, kiiresti saada valmis söök, ka seksuaalkihud muutusid järjest suuremaks. Urgentsemaks, kui nüüd tobedat ja ebakorrektset anglitsismi kasutada. Taustal tiksus, järjest kiiremini ja kiiremini. Muusikaline kujundus oli üldse hea. Näiteks, Võigemast laulis ilusat laulu

NO65 Suur Õgimine from Teater NO99 on Vimeo.

Rõvedusi ka jagus muidugi ka ja mitte vähe. Söödi sittagi (või oli see siiski pasteet?), aga ma ei taha sellele keskenduda. Mu arust sellest räägitakse rõvedustest liiga palju selle etendusega seoses. Etenduses oli nii palju ägedat ja toredat, sellest sitast ja muust rõvedusest huvitavamat. Mäletan küll, et mingi stseeni ajal pidin pea peitma, et mitte näha, aga ma ei mäleta, mis ilgus see oli. Muuseas, kas kellelegi veel tundus, et neil kõigil olid hambad koledaks tehtud? Hambavahed olid justnagu eriti suured ja mustad?

See etendus on üks vastuolulisemaid emotsioone tekitanud etendus üldse. Kuna see intrigeerib mind, siis olen uurinud, kuidas teised etendust näinud on. Osa leidis, et see on mõttetu jant ja toiduga mängimine, mõni pidas lihtsalt lõbusaks, kuid oli ka neid, kes pidasid seda geniaalseks. Etenduseks, mis nii hoopis teistmoodi kuju ja vahenditega oma sõnumit edastab, kui tavaline klassikaline teater. Lauri Lagle jaoks on "Suur õgimine" aga luuletus, vahendas "Aktuaalne kaamera". Tema on etenduse lavastaja.

Teksti kirjutades tekkis mul tahtmine etendust uuesti näha.

Lilled Algernonile

Usun järjest rohkem monoetendustesse, head teksti, head näitlejat ja head lavastajat on lihtsalt tarvis!

Lilled Algernonile on ulmeklassika, mille ammu aastaid tagasi, 50ndatel kirjutas Daniel Keyes. Vaimselt alaarenenud, aga väga kena sõbraliku iseloomu ja helge olemisega noormees Charlie Gordon, kes pealegi oli väga edasipüüdlik ja õpihimuline, osales teadusmeeste katses inimese intellekti tõsta. Tehti operatsioon, mis pidi ta kolm korda targemaks tegema. Samasuguse operatsiooni läbinud rott sai palju targemaks! Oli targem kui Charlie enne operatsiooni.

 

Alguses tundus mulle, et inimene, kelle IQ on 68, võiks olla rumalam, tunduda napakam, olla kohatum, mõelda vähem. See alguspunkt tundus liiga tark esialgu, kuid ilmselt arvasin ma ise viltu, et milline võib üks selline mees olla. Hiljem oli tõesti nauditav vaadata, kuidas poiss õppis ja püüdis targaks saada, kuidas väikesed muutused ta maneerides, jutus, arusaamas ilmnesid. Järkjärgult tekkis abstraktne mõtlemine, kadus küsimus “aga millest ma peaksin mõtlema?”. Tahaks teada,kuidas see lugu tundub neile, kes inimese arengut tunnevad, kes teavad, mis täpselt on puudu nii madala IQ-ga inimestel, mis on see, mis IQ tõustes inimeste tajus ja võimetes tõuseb. Kuidas see kõik ikka on seotud sotsiaalse või emotsionaalse võimekusega, kasvõi võimega tunda ära irooniat ja lugeda ridade vahelt.

Etendus meeldis mulle ilmselt peamiselt minu jaoks väga huvitava teema, väga huvitava teksti tõttu. Lavastuses endas oli nii mõndagi, mis ei olnud minu hinnangul kõige paremini lahendatud. Ennekõike olid ebavajalikud ja segavad helilindilt tulevad helid – teiste inimeste lava tagant tulevad hääled. Need rikkusid mu jaoks selle õhustiku ja loojutustuse voogamise, mis Charlie jutustades lõi. Lauri Kaldoja näitlejatöö mulle meeldis, eriti kui algsest võõristusest üle sain. No ta oli mu jaoks täiesti võõras. Samas muusikaline kujundus oli kohati imelik, mõjus pigem dissonantsina kui lugu toetavana.

Üldmulje on siiski väga hea. Lisaks inimese arengule ja erinevatele võimetele jutustab ka laiemalt inimestevahelistest suhetest ja sellest, kuidas inimesed üksteisega käituvad, kuidas üksteist mõistavad või ei mõista. Ma ei saa peast fraasi laulust: “õndsad on need, kes ei näe.” Olen ennegi mõelnud, et ehk oleks lihtsam ja mugavam elada, kui ei saaks aru sellest, mis ümberringi toimub.

Minge vaadake, 26 novembril on Tallinnas, Vene Teatri väikeses saalis külalistendus. Mina plaanin lugeda seda lühijuttu, võibolla vaadata filmigi.

Selle suve rattaretked

See suvi oli eriline oma rattaretkerohkuse tõttu. Avastasime, et 80km sõita ei ole üldse mitte liiga palju. Avastasime seda suisa kaks korda, kusjuures ei ole võimatu see ka paaritunnise ööune ja sünnipäevapeo järel.

Esimene tripp oli Lõuna-Eestis. Rongiga Koidula jaama, seal väikeseid teid pidi tiirutades, igas väikeses järves ujudes ja muidu ringi vahtides läbi Värska ja Räpina toredasse Leevaku külla saunatama. Ilm oli ilus ja soe, et mitte öelda palav, nii et need järvepeatused kulusid marjaks. Lõunapaus mõnusa hapukapsasupi, sõira ja morsiga samuti. Järgmisel päeval läksime jälle rongi peale ja koju. Teine tripp kulges mööda Põhja-Eestit. Rongiga kohale ja mere ääres tiirutades Lagedile. Jälle sauna, seekord tünnisauna.

Osmussaar ja ELF

Minu esimesed ELFi talgud Osmussaarel olid nii toredad, et kindlasti ei jää nad viimaseks. Sellisele kaugele saarele, kus elab vaid kaks peret, kari lambaid, mägiveised, tuul, kadakad ja heinamaa, ei oska ju muidu sattudagi. Nüüd veetsime mitu head päeva sealsete kadakate vastu võitlemas ja looduse ilu ja isepäisust tundmas.

Ööbisime õues, sõime õues, töötasime õues, ootasime vihma lõppu õues, õnneks küll katuse all. Vaatasime majakat, tutvusime veis Bööga, ukerdasime libedal kivikaldal ujuma, kõndisime kuuvalgel öisel rannikul, leidsime kaks surnud lammast, kellest üks osutus hiljem elusaks. Mõtisklesime, kas pimedas läks sandaali ja varvaste vahele lambakaka või limukas, korjasime naistepuna ja nõmmliivateed, käisime laineid püüdmas, keetsime priimusega kohvi ja tegime maitsva pastaroa, käisime uuesti ujumas; imestasime, et ei rätid ega ujukad ei kuiva; püüdsime pääsukeste kakamisrajalt eemale hoida, lõikusime ja saagisime kadakaid nii et käed villis, põletasime neid nii et riided auklikud, pidasime kommipause, käisime uuesti ujumas, sõitsime paadiga tagasi kaldale – Dirhami sadamasse tirhamisut sööma. Pilti tegime ka

Kaevandusmuuseum

Kohtla Kaevanduspark on üks igavesti äge muuseum. Suletud kaevandus, kuhu pesuehtne kaevur inimesed vaatama viib. Giid Rein, vanust 77 aastat, oli muhe ja jutukas, endine kaevur. Täpsemalt ütleb Facebook, et tema ametid olid: vahetusmeister, õppepunkti juhataja, mäemeister, pealmaa jaoskonna ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ülema asetäitja, tsiviilkaitse staabi ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ja lõhkematerjalide lao ülem.

Tasub panna soojalt riidesse ja jalanõude valimisel arvestada, et maa all on pisut niiske. Päris masinad mürisevad ja kolisevad kui nad käima pannakse – saab natuke aimu sellest, kui jube ikka see töö on inimestel seal maa all, pimedas, niiskes, keset tolmu ja müra. Kontoris on ikka täielik luksus