Käisin ka hommikul varavalges oli Tartus lippu tervitamas. Sain omale lipukese, laule laulda ja presidenti näha. Tunne on pidulik
Udupeen nimi, lihtne magustoit. Kasutasin seda retsepti. Ega ma muidugi tea, kas mul õigesti välja tuli või kuidas maitsema tegelikult peaks. Aga süüa kõlbas ja tuli lahmatas pannil põlema nii suur, et ma suisa ehmusin. Pildile sai juba tagasihoidlik leegike. Tegin nii nagu uhked kokad telekas – kallutasin panni gaaasipliidil tule poole ja pann olgi leekides. Kustus ruttu ära ka, ei olnudki lõppkokkuvõttes hirmus.
Valmismagustoidust ei taibanud pilti teha, pistsin pintslisse ja tahtsin veel. Mida see tuli täpselt magustoidule juurde andis, ma ei teagi. Mõni päev varem tegin lihtsalt võis praetud banaani,oli ka väga maitsev. Sel flambeeritud versioonil on muidugi kerge alkoholimaitse juures ja pisut ehk vähem magusust. Rääkimata sellest, et efekt on muidugi võimas. Vanillijäätis on tugevalt soovtuslik siia kõrvale. Järgmine kord proovin banaanikastmesse laimi panna.
Minu telekavõõrutusravi jätkub, telekat ma jätkuvalt ei vaata. Samas muidugi – milleks telekas, kui meil on internet ja youtube? Niisiis olen vaadanud ära terve hooaja Masterchef Professionali, kus Briti profikokad omavahel võistlevad. Kõhu ajab jube tühjaks ja enda löraki taldrikule prantsatatud toidu pärast hakkab piinlik, aga samas annab inspiratsiooni.
Kaks korda olen nüüdseks teinud asja, mida nemad nimetavad steak tartar, aga mo arvates on see täpselt sama asi mis boeuf a la tartar
Retsepti mul ei ole, segasin lihtsalt tunde järgi kokku erinevad asjad, kõik hästi hästi peeneks hakitud. Toores loomaliha, sibul, hapukurk, kappari marjad, basiilik. Lisaks natuke majoneesi, soola, pipart, tabasco kastet. Kõik segi segada. Järgmine kord kaalun päikesekuivatatud tomatite või oliivide lisamist.
Serveerida pošeeritud munaga, mis pole muud kui kooreta keedetud muna, eesti keeli nimetatakse ka uputatud munaks. Keeduvette tuleb lisada sörts äädikat või sidrunimahla, et muna laiali ei vajuks, ja muud trikki seal polegi. Aga sellegi poolest ei tulnud mul sel korral kuigi ilus see muna. Vähemalt jäi seest vedel, nii nagu peab. Eelmine kord (vt alumine pilt), on muna ilus ümar ja pontsakas, aga vat täiesti kõvaks kees.
Selle retsepti ainus häda on see, et see sobib nii imehästi punase mõnusa veiniga kokku. Nii et liiga mitu korda nädalas ei ole ehk tervislik
Mis juhtub kui välismälusse ei ole enam asju meeles üles panna? Nii ongi juhtunud, enam ei mäleta, mida peaks edaspidise mäletamise nimel siia üles kirjutama. Teatrit on päris mitu olnud. Kaevume sügavatesse mälusoppidesse.
Imetegija on etendus Helen Kellerist, kelle luguu on paelunud mind juba ammu – pime ja kurt ja tumm laps õpib selgeks keele, käib koolis, ülikoolis, on ühiskonnas edukas ja aktiivne. Sellepärast läksin Rakvere etendust Imetegija ka vaatama. Lootsin, et saan natuke teada, mis ime läbi see võimalik sai olla.
Rohkem oli see etendus küll Heleni õpetajast Anniest. Ja ega muidu jäi ka minu jaoks etendusest puudust miskit sügavust, eiti palju Heleni arengust või arenemisest või maailmast teada ei saanud. Minu maitse jaoks natuke robustne ja skemaatiline. Võibolla istusin ka liiga kaugel, igatahes emotsioonid ei jõudnud minuni. Heleni tegelast on ju tegelikult kiidetud ja sai vist miski auhinnagi.
Tore oli hoopis see, kuidas etendusele oli tulnud palju nägemis-ja/või kuulmispuudega inimesi, kelle jaoks oli etendusel subtiitrid, tekst tuli kõrvaklappidest koos olustikukirjeldusega. Kahju, et selliseid asju kõigi etendustega ei kaasne. Ratastooliga juurdepääs on tehtud igale poole kohustuslikuks, aga võiks mõelda ka teistlaadi eriavajadustega inimeste peale. Küllap see raha taha kõik jääb.
Telekas ja selle arvututest kanalitest voogav jama mõjuvad väikese tahtejõuga väsinud tööinimestele õhtuti halvasti. Mulle küll. Ajuvabadusi jõllitades on eriti lihtne kaduda teistesse maailmadesse ära ja mööda saata need vähesed tunnid, mis järgmise tööpäevani jäänud. Aga enda elu jääb elamata, teod tegemata, toad koristamata, mõtted mõtlemata.
Niisiis on mul võõrutusravi. Digibox on kodust ära – nii ei saa kiusatust tekkidagi. Ja mulle meeldib! Vaatan küll vahepeal veebis ETV ja ETV2 saateid, aga valikud on nüüd tiba teadlikumad. Ja need kanalid mängivad tavapärastest krimkadest ja amatöörkokkade võistlustest, mida ma muidu vaatasin, vähe intelligentsemat ja huvitavamat kraami, mis enne mul tählepanuta jäi.
Ka veebist leiab head. Tänase päeva hitt on youtubest leitud BBC film Salvador Dalist ja sinna otsa veel Dali ja Walt Disney multikas Destino, mida 1946. aastal tegema hakkasid, aga mis nüüd alles 2003. aastal ära lõpetati. Nii ilus! Dali maalid on elama hakanud. Mulle eriti meeldis see, kuidas tüdruk sukeldub liiva sisse, et saaks pugeda kirikukella varju liival, et saada see omale kleidiks. Seda tuleb paar korda veel vaadata, et kõike huvitavat näha.
