Harva on teatris piinavalt ebamugav ja igav. Theatrumi Onu Vanjat vaadates mul oli. Tahaks üldiselt ikka hästi öelda teiste vaeva ja töö kohta, aga ma arvan, et see etendus saab minult kahjuks 2012 aastal nähtud etendustest igavaima etenduse tiitli.
Tekst ja lugu on ise üldiselt juba üsna lihtsad, kuid lavastus oli minu jaoks veniv ja kiretu. Näitlejatööd suhteliselt kahvatud, kõige erksam oli ehk Maria Peterson, kelle lavaletulekuga sai läks etendus ka elama. Ka Aleksander Eelmaa osatäitmine oli päris hea. Mõni üksik hetk oli, mis pani mind kaasa elama ja ennast unustama. Mu kõrval üks härra suisa tukastas.
Fotod: Ülar Mändmets
Kõige piinavamad olid aga need hetked, kui lava ümber kujundati – pöördlava ju polnud. Pikalt ja kaua tassiti kotte ühest kohast teise ja seda saatis mingi tuim ja närvidele käiv toksimine. Kas see pidi tähistama puude lõhkumist, ma ei tea, igatahes tekkis tahtmine kedagi kägistada. Pingid olid ju ka ebamugavad, nii et ajuti oleks tõesti tahtnud ära kõndida.
Lavakujundus seevastu oli väga hubane ja mõnus ja kostüümid väga ilusad. Lava oli ehitatud paljudest vanadest ja väga ilusatest ustest. Mängupaik ise oli ka huvitav – Katariina kirik.
Ei tahagi nagu rohkem midagi öelda. Pole minu maitse. Vaadake, mis Danzumees etendusest arvab – tal on oluliselt rohkem öelda ja on ka head öelda.
No comments:
Post a Comment