Hommik Karepa rannas

Kontserdile Minemine

Eile õhtul juhtus nii, et astusin toidupoest välja ja kohtusin sõbrannaga, kes parasjagu koos emaga Jaan Tätte kontserdile “Tulemine” suundus. Kutsusid mind ka kaasa. Läksingi, endal käekotis 4 rulli wc paberit, jogurt, palsam ja purk C vitamiini. Kujutlesin, mis nägu turvamehed teevad, kui nad peaks tahtma mu suurt ridiküli läbi otsida. Ei tahtnud paraku.

Laululava oli paksult rahvast täis ja kontsert oli väga tore ja armas. Väga meeldis mulle, et Tätte terve suure seltskonna oli kohale kutsunud – see tegi kontserti mitmekesiseks ja huvitavaks. Mu lemmikuks olid sel kontserdil ansambel Udupasun ja selle laulja Silver Sepp, kes muuhulgas ka väga lahedalt tantsu vihus. See, mil viisil Udupasun Tätte mõtlikesse ja unistavatesse lugudesse särtsu ja energiat juurde lisas, oli väga lahe. Eks ma natuke kartsin, et Tätte lood mu unne suigutavad.

Teiseks lemmikuks oli Marko Matvere, kes meeldib mulle just sellest ajast peale, kui ta Georg Otsa kehastades meeletu hääletreeningu läbi tegi. Sügav ilus tämber, ei anna varasemate VLÜ esitustega võrreldagi. Mõtlen, et peaks binokli ostma, et näeks sellistel üritustel esinejate emotsioone ja näoilmeid paremini. Praegu tuli Matvere muhedat muiet vaid ette kujutada.

Ka Liisi Koiksonit tahaks sooja sõnaga ära märkida. Just sooja sõnaga, sest ta tundub nii soe ja hooliv inimene – selline mulje jäi nendest mõnest üksikust lausest, mis ta laval ütles. Näiteks pööras ta tähelepanu oma lavakaaslastele, palus neile aplodeerida ning pöördus tervitustega nende vaeste kuulajate poole, kes alkoholimüügipunktide telkide katuste taga istuma pidid ja midagi ei näinud. Ja muidugi laulab ta imeilusasti. Tuulevaiksel ööl on lugu, mis mind jätkuvalt tõeliselt liigutab.

Foto: Raigo Pajula

Piinlik tunnistada, aga Tätte ise meeldis mulle sellest seltskonnast kõige vähem. Ta naljad kippusid allapoole vööd ja veel nii konkreetselt oma lavapartnerite suunas suunatud olema. Ma ei ole mingi puritaan, aga see oli kuidagi häiriv ja labane. Maarja kohta ei oska midagi öelda, jättis mind täpselt sama külmaks kui alati.

Kokkuvõttes oli huvitav ja tore kontsert. Tore on see väike Tartu, kus võib juhuslikult sõprade otsa komistada.

Põltsamaaa, ehtne ja heaaa

Käisime Põltsamaal. Lihtsalt niisama ringi vaatamas. Enamasti teatakse Põltsamaa lossi (ja muidugi mahla ja veini), nüüd ehk ka roosiaeda, mis kõik ongi väga toredad, aga minu lemmikuks oli jõgi. Jõgi ja jõe-äärsed pargikesed-pardikesed teevad linnapildi nii mõnusaks ja hubaseks. Pisike armas linn.

    

Osa lossi on üsna korrast ära. Otsisime pimedates koridorides Eesti pressifoto 2009 näitust. Leidsime neist koridoridest 5 viita näitusele, aga näitust ennast ei leidnudki.

Küll aga leidsme katusekorruselt toreda näituse. Kunstigalerii pART, Andres Koorti ja Sven Saagi näitus. Iseteenindus – raha karpi, laualt pilet. Lahkudes palun kustutage tuli.

Lossi veinikeldris on ka pisike nostalgiahõnguline näitus.

Meenikunno raba

Meenikunno raba peetakse üheks ilusamaks rabaks. Tõesti kena raba, kuigi ma pean ütlema, et mul on küll rabasid keeruline paremusjärjestusse seada. Kõik, kus käinud olen, on olnud väga rabased rabad ja mulle väga meeldinud. Mulle lihtsalt meeldib looduses ringi rännata ja rabamaastikud on sellised omamoodi maastikud. Selles rabas olid üsna kõrged puud ja laukaid polnudki, küll aga ilusad järved ja palju siniseid kiile.

Ja nagu ikka RMK aladel, on ka Meenikunnos ehitatud sillakesi järvele, metsamajake ja torn. Torni jäi kahjuks minemata, sest leidsime, et ei ole vaja minna seltsi kahele purjus jopskile, kelle keerukas kommunikatsioon piirdus ilmekate ammuu-hüüatuste, irvituste ja röhatustega. Terve raba kajas. Ilmselt oleksime sisukuses ja ilmekuses neile vestluses lihtsalt alla jäänud.

 

Käisime ka metsarada pidi – sipelgate kuningriigist otse läbi. Ma pole enne nii suurt elamurajooni näinud.

 

sushi

Kodukootud sussid. peaaegu nagu päris, ainult et nori vettis natuke ära ja oli nätskevõitu. No see vetikaleht. Aga rõõmu tegi, et see rullimine välja tuli ja kogu sushi koost ei lagunenud. Kasutasin Toidutare samm-sammulist õpetust. Täidiseks oli kurki ja avokaadot, krabipulki ja soolalõhet.Tore tegemine, mõnus söömine. Wasabi on aga mõnusalt terav, kui pisut rohkem hamba alla sattus, tekkis tunne, et nüüd kohe suren :P

Põrgupõhja uus vanapagan

Käisin mõni aeg tagasi vaatamas Emajõe Suveteatri Vanapagana etendust Tartu Toomkiriku varemetes. Täitsa tore ja huvitav etendus oli, kuigi see jäi minust enamiku ajast suhteliselt kaugele, ei puudutanud ja ei lasknud väga sisse elada. Ei teagi, mistõttu – võibolla sellepärast et Uku Uusbergi vanapagan oli minu arvates suhteliselt väheste inimlike emotsioonidega. Ta oli küll äärmiselt heasüdamlik ja soe, aga jäi vist teatraalseks selleks, et hinge minna või selleks, et talle kaasa elada. Kuigi lõpupoole, kui tõesti koledaid asju hakkas sündima, oli ta ehk usutavam. Küllap vist.

 

Foto: Peeter Paasmäe, Eesti Päevaleht

Küll aga liigutas, hämmastas ja vaimustas Sandra Üksküla Uusberg. Kui nägin Arkaadia arvustustest järjest Sandra-vaimustust, ei jaganud ma seda täielikult. Aga see etendus näitas ka minu jaoks, et tegu on äärmiselt andeka ja ägeda näitlejannaga. Ta arenes ja muutus etenduse käigus meeletult – ullikesest tüdrukust, kogenud pereemani ja lõpeks eluga hüvasti jätva memmeni. Muutused toimusid ilma toetava butafooria või grimmita. Sandra kehakeel, hääletoon ja kogu olek lihtsalt muutus vastavalt sellele, kui vana ta oli. Ja sealjuures ei muutunud ta kunagi groteskseks või lihtsustatuks. Väikesed peened nüansid hingamises ja asutmises lihtsalt näitasid, et eit hakkab elupäevade lõpule jõudma. Suur suur aplaus minu poolt.

 

Foto: Danzumehe blogist, kahjuks viitamata

Teisalt tahaks mitte-hea sõnaga mainida Hannes Kaljujärve. Tal ei olnud küll võrreldavalt ägedat arenguvõimalust pakkuvat rolli mängida, aga ta võiks vähemalt mõelda sellele, kuidas rollist rolli ja etendusest etendusse erineda. Ta mõjub igavalt ja tundub olevat langenud mingisse enda tüüpilisse rolli. Alati täpselt ühesugune.

Veel tahaks esile tuua mustapäiste, mustavuntsiliste, mustaülikonnaliste ja mustamõtteliste ametnike kampa, mis nagu saatana saadikutena ikka ja jälle einevaid avasusi pidi lavale valgus ja kurja kuulutas.Naljakas ja mõjus seltskond, üsna äärmuslikkuseni viidud pahade meeste stereotüübid, aga siia sobis väga hästi. Kusjuures nägin Rein Pakku hiljem linnas – tal ongi juuksed süsimustaks värvitud, väga naljakas :) Tema eristuski sellest seltskonnast kõige rohkem. Ülejäänud olid üsna ühesugused. Huvitava nimega Urke Nero või Nero Urke mängis ka. Meelde jäi ta mulle oma huvitava kuju ja nimega juba aastaid tagasi, kui Ülikooli sisseastumisdokumentide vastuvõtu lauas töötasin ühel suvel. Ta astus semiootikasse. Juba siis mõtisklesin, et kumb see ta eesnimi on. Ega ma siiani päriselt tea.

Raivo E Tamm mulle meeldis, kuigi tema kujus ei olnud mingit sellist salakavalust, mida ma oleks tüüpiliselt oodanud kaval-antsust. Aga nii ju tegelikult ongi õige ja loogiline, kui järele mõelda. Ma üldse ei imesta, et Vanapagan teda uskus – ta ju mõjuski siiralt, kui rääkis, et Vanapagan on tema sõber ja et ta tegelikult püüab aidata. Oleks ta olnud läbipaistvamalt ja ilmselgelt salakaval ja vastik olnud, oleks pidanud Vanapagan ikka suisa loll olema.

Foto: Emajõe Suveteater, pressifotod

Lavakujundus oli ka tore. Tegevus toimus loomulikult põllul, mida siis küntakse ja haritakse, nii et muld lendab. Ja täitsa hästi oli varemeid ära kasutatud, see andis lavakoha valikule ka õigustuse.

Ah, ja muidugi see tekst! Kui uskumatult kaasaegselt see mõjub! Vanapagan on nii lahe lapsemõistus, kes ei tea, kuidas asjad siin ühiskonnas toimivad ning rakendab lihtsat loogikat. See aga ei tööta, sest ühiskonna reeglid lihtsalt ei vasta lihtsale loogikale – väga toredal viisil näitab Tammsaare seda. Kui sa pole abielus oma laste emaga, siis sul ei olegi lapsi. lihtne. Kui sul pole dokumenti selle kohta, et maja on sinu, siis sul polegi maja. jälle lihtne? no ei ole lihtne, täiesti ebaloogiline on. Ja valetada tuleb, siis sind usutakse, siis saad hakkama.

Suveteatri kohta tore, aga üldiselt minu jaoks siiski lihtsavõitu etendus, kus see-eest väga mõnusaid lisapräänikuid, mille pärast ikkagi tasub seda etendust vaatama minna.

Lugege ka Danzumehe arvamust. Ma ise alati lähen piilun pärast enda teksti kirjapanekut, mida tema arvas.

Suvel on pead Pärnus

Või on suve pea Pärnus? Igatahes on suvepealinnas ilusad värvilised majad ja palju lilli.

 

Tuvidki on ilusti ritta seatud