Jazzisillad

Ma olen täiesti sillas. Jazzkaare kontserdid on Klassikaraadios täies mahus kuulamiseks!
Dianne Reeves on imeline!

Klassikaraadio-Täna kontserdisaalis

Soovitan: Kadri Voorand

Eile ei teadnud ma Kadri Voorandist suurt midagi, tänasest olen aga valmis iga kell ta kontserdile tõttama. Sain oma elu parima kontserdielamuse osaliseks. See noor tüdruk on sõnulseletamatult võluv ja andekas. Ma ei kujuta ette, milliste emotsioonidega seda imekaunist ja sharmantset tütarlast veel meessugu vaatama pidi kui ta minugi ihukarvadeni ära võlus. Külmavärinaid tekitav hääl ja muusika.

Laulis ilusat Eesti armastusluulet, mille ta ise koos Virgo Sillamaaga viisistanud oli. Bassist Taavo Remmel oli ka pundis. Väga meeldiv koosseis, parajalt vähe helisid, et kõigi nende ilu kuulda.

Ma ei ole paljudel kontserditel elu jooksul käinud, aga kunagi varem ei ole ma näinud, et muusik ennast selliselt publiku ette laotaks ja emotsionaalses mõttes alasti seal seisaks. Mõelda, inimesed ei näita ju avalikkus ees tavaliselt emotsioone, eriti veel võõraste inimeste ees. Lauljad näitavad. Head lauljad. Ja Kadri emotsioonid olid näole kirjutanud. Eesti keeles laulmine mõjub ka nii hästi, jõuab justkui lähemale.

Kelmikust jagus kontserdisse ka. Üks lemmik oli väikese varblase lugu. Väike varblane oli nimelt hallis kaubahallis, kus kõndis Kadri. Lendas makaronipakile, kohvipakile, õllekastile. vaene väike varblane. aga vähemalt ei pea ta seal nälga tundma, rõõmustas ta :) Ka tülilaul, kus paarike vaidles, kas on õige öelda ämber või pang, varrukas või käis, oli sharmantne ja näitlejameisterlikkusega esitatud. Oh, ja kui nad veel improviseerima hakkasid – Kadri avas ühe luulekogu juhuslikust kohast ja hakkas avanenud luuletust ette laulma. võimas improviss arenes. võimalik, et üks mu lemmiklugusid kasvas sellest välja.

Ja tagatipuks, või õigemini alustuseks, sai näha vene kultuurikeskuse seintel mitmeid fotonäituseid ja muuhulgas Kaupo Kikase väga lahedaid mustvalgeid portreefotosid erinevatest jazzmuusikutest. Näituse Backstage teine osa pidi sündima just neil päevil sealsamas koha peal.

Kuigi pildil on punnis põskedega mees, laulab selles videos ilus Kadri ;)

kurrnäu

Laupäev. Päike paistab soojalt. Midagi tegema ei pea. isegi pead ei pea püsti hoidma. vot seee on elu!

Lihtsalt omlett

Lihtne omlett lihtsate aedviljadega on lihtsalt hea! Oluline on mitte lisada ketšupit või majoneesi :)

in a heartbeat

Tänase päeva on jälle päästnud Koop.

Maksa maksab süüa

Viimasel ajal on maksategu siinkandis üks võistlusliku varjundiga tegevus. Küsimus on, kas on võimalik põlised maksapõlgurid, kelle maksakogemus pärineb lapsepõlveaegsetest lasteaia-kooliaegsetest kulinaarsetest õudustest, panna maksa armastama.

Hiljutise Egle külaskäigu puhul tehtud sööma-orgia jooksul kõlas siin küll noorte neidude huulilt vaimustunud hüüdeid “poleks iial arvanud, et see maks on?!” kuid ürituse aukülalise veenmiseks on vaja rohkem aega. Sõna otseses mõttes – maks oli liiga vähe aega küpsetatud ja kergelt võdisev. Tahkemad tükid läksid paremini alla. Sellegi poolest tänane üleskutse – ärgem tehkem maksast telliseid!


p.s. Pilt on illustreeriva iseloomuga ja ei ole seotud eelpool kirjeldatud sündmustega. rohelised lehed on spinat.

Pea vahetus

Pea vahetus on NO-teatri etendus klassikalise teatri austajatele, kes muidu NO-teatrisse oma jalga tõsta ei taha. Sellel etendusel ei olnud minu arvates (vabandage mu võhiklikkust, kui eksin) rohkemat NO-teatriga pistmist kui et see toimus NO-teatri majas.

Näitlejad Märt Avandi ja Priit Võigemast, mõlemad väga head, aga eriti võlus Avandi, kelle roll oli minu minu arvates huvitavam. Milline miimika, millised nüansid ilmetes, kehakeeles!? Täiesti udupeen! Mul nii hea meel, et teda ilma Sepata nägin lõpuks. Toredad koomikud, aga vähemalt Avandis on nii palju enamat. Ta kandideerib nüüd minu viimase aja lemmiknäitleja kohale ja kogu etendus on koos Kon-Tikiga parimate etenduste edetabeli tipus.


Foto: Eero Epner, NO-teatri veebilehelt

Südamlik, sõbralik, sügav , sisukas, mõtlik, naljakas…oi huumorit tahaks kohe eraldi esile tõsta – kuigi etendus üldjoontes mängib pigem sügavamatel hingekeeltel, on see ka keeleliste vigurite poolest mulle väga hingelähedane. Kui kokku saavad kaks inimest, kes pole teineteist aastat näinud, on nad vahepeal omandanud erinevad keeled ja ei saa üksteisest enam aru. Ja tore on vaadata kuidas etenduse jooksul nad üksteisele võõrad väljendid omaks võtavad ja teineteisega harjuvad. Muigama paneb kui tore ja naljakas on Eesti keel ja kui palju ebavajalikku peenutsemist-veiderdamist igapäevakõnes on.

Veidralt staatiline ja dünaamiline etendus üheaegselt. Midagi ei toimu, mehed lihtsalt ootavad rongi, aga ometi on õhus nii palju pinget ja põnevust. Laval olnud muusikutele ja muusikaloojale ka 10 punkti! Mis võimas instrument on koor meeleolu loomisel! Tõesti ilusad hääled ja huvitav muusika, mida ka imehästi ära kasutatud oli.

Ja loomulikult need pisikesed ebavajalikud detailid ja naljakesed, mida ei ole loo jutustamiseks otseselt tarvis, kuid mis etendusse pikituna asja nii tihedaks ja nüansirikkaks teeb. Sellised asjad ajavad mu lihtsalt pöördesse.

Üldse on seda teksti ikka kohe Kirjutatud – liine ja teemasid on mitmeid mitmeid. Esiteks etenduse reaalaja raudtejaama ja rongi ootamise-hilinemise ja ootamatu kohtumise lugu, millesse fantaasiad Eesti raudteesüsteemi lennukast arengust absurdi lisavad. Sinna lisaks tegelaste kummalised minevikulood ja haigetsaamised, arutlused muusika, loomingu, harmoonia, surma ja suremise teemal. Isegi väike, aga ääretult naljakas feminismikild oli sisse pikitud. No nii tihe tekst, et tahaks etendust uuesti näha, et märgata seda, mis sel korral märkamata jäi.

Nüüd hakkan vist küll jälle oma enam-Vanemuisesse-ei-lähe sõnu sööma ja lähen Uusbergi “Kuidas kuningas kuu peale tahtis etendust” vaatama. Lugupeetud Uku Uusberg, vabandage, kas ühele 26-aastasele on ikka lubatud nii andekas olla, ah?


P.S. Ääremärkuse korras tahaks ka ära märkida, et 2009 aasta parima etenduse tiitli saanud Linnateatri "Meie, kangelased” oli küll üsna tore etendus väga suurepäraste rollitäitmistega (aplaus Anu Lambile ja Andrus Vaarikule!), aga mina oleks auhinna andnud NO-teatri jäneste etendusele. Ma olen muidugi see teatrikülastaja, kes etenduse allhoovustesse laskuda ei küündinud ja ainult pealispinnalt paistvat lugu vaatas. Kafka loomingut tunnen kahjuks liialt vähe, et kuigi palju seoseid tabada. Nii et Karu nimeline teatri aasta preemia läheb Jänestele!

kevad külmkapis

Kuidas teab külmkappi ununenud hiina kapsa jupp, et on kevad ja aeg punguda ja võrsuda?

Hiljem tulid kollased õied ka.

Sürr süstamatk

Emajõe-uudiseid on kõik kohad täis ja ega ma teid üllata sellega, et palju vett on ja jõgi on enam kui kahekordne. Käisin seda asja ükspäev lähedalt ja põhjalikult uurimas.

Süstamatk mööda Jänese matkarada kõlab lihtsalt nii kohutavalt sürrilt, et ma siiani naeran selle mõtte peale. Ja sõitsimegi kõigepealt mööda randa proovikabiinide ja turnimispuude vahelt jõge mööda üles, siis mööda põlde laiuval järvel, suurte kuuskede ja kaskede vahel. Vahepeal pidi olema ettevaatlik, et silla käsipuudele või vee alla kadunud prügikasti otsa ei sõidaks. Põllupealne järv oli üle meetri sügav ja laius kümneid kümneid meetreid. Süst on väga lahe sõiduk ja sellisel vaiksel veel on minusuguse algaja jaoks sõit täiesti jõukohane ja mõnus.

Ja päike loojus ja varesed istusid puu otsas ja puud urvitasid (olid paksult urbi täis, noh) ja vesi vulises. idüll :)

Pildid on päev varem tehtud samast kohast, aga teistest sõitjatest teistsugustes sõidukites :)



Tavaliselt läheb jõepiir kusagilt sealt, kus see must joon on.



Supilinna uued veekogud. Jõgi, muideks, asub hoopis pildistaja selja taga. Sellest esiplaanil olevast veekogust pumpavad vaprad päästetöötajad vett tagasi jõkke päevast päeva.




P.S. Edaspidi saabki siit blogist lugeda eesti keeles mu tegemiste, käikude, teatrietenduste ja muu kohta. Lisan kindlasti ohtralt pilte ja ega toiduteema ka kusagile kao. Lihtsalt oli aeg sellised jutud ehteblogist välja puksida.