Pita-pita-pita! Katsetasin esimest korda Pitat ehk taskuleiba nagu Toidutare seda nii kenasti nimetab.
Retsepti leiate siit. Ma tegin ise tegin Maire Suitsu suure küpsetamisraamatu järgi – see on vaieldamatult mu lemmik küpsetiste raamat. Üldiselt oli päris lihtne, koosneb ainult veest, jahust, pärmist ja soolast. Kokku mätsida, kerkima panna, veel sõtkuda, vormida pallikesed ja jätta uuesti kerkima. Ja siis 7 minutit küpsemist ja niiske räti alla jahtuma. Väga maitsev sai! Ja juhtuski nii, et küpsedes kerkis pallikeseks ja muutuski keskelt õõnsaks. Ma arvan, et mõtlen taignasse mingeid maitseianeid juurde järgmine kord. Ei teagi, kas kuivatatud basiiliku või küüslaugupulbrit või midagi. Oleks ju huvitavam!
Muud polegi keerulist kui ei tohi lasta ennast lihtsalt häirida sellest, et see kuramuse asi näppude külge kleepub hirmsasti. Eriti ei olnud hea see nõuanne teistkordsel kerkimajätmisel katta asi kilega ja siis rätiga. Vähemalt minul oli see konsistents liiga vedel, jäi kõik totaalselt kile külge kinni. Oleks pidanud jahu enne peale raputama ilmselt. Selle tulemusel ei tulnud mu pitad üldse ilusa kujuga, aga samas ma leian, et ümar kuju ongi ebaotstarbekas. süüa on palju lihtsam sellist kergelt ovaalset.
Lõikasin siis servast lahti, panin sisse seda, mis parasjagu leidsin. Ühe sõin kana, rukola, tomati ja majoneesiga. Teise sisse panin lõhet, tomatit, rukolat ja hernepüreed, mis lõunasöögi kõrvale tegin. Sai väga maitsev.
No comments:
Post a Comment